Paar aastat tagasi olid Eesti filmitootjate liidu ja Eesti autorite ühingu (EAÜ) vahel läbirääkimised autorivaldkonda kuuluvates küsimustes. Vaieldi ja vahetati informatsiooni, aga kõik räägitu süvendas minus mõtet, et autorikaitse senisel kujul on oma aja ära elanud. Veel hullem – üllast ideest vaesele loojale rikkust tuua on saanud hoopis suurmonopolide kasvulava.
Veidi provotseerides ütlesin sel kohtumisel EAÜ tegevjuhile Kalev Rattusele, et EAÜ võiks olla eesrindlik ja hakata välja töötama maailma esimest seadust, mis viiks vananenud kopeerimis- ja autorikaitse uutele, internetiajastule omastele alustele. Julgust selliseks väljaütlemiseks andsid mulle Rootsist alguse saanud, Euroopas ja mujal maailmas pead tõstvad piraadiparteid ja nende levitatavad ideed. Selle provokatsiooni peale teatas Rattus, et ei tema ega ka minu põlvkonnakaaslaste silmad seda muutust ei näe. Punkt.
Ma olen allkirja andnud kahele ACTA-vastasele petitsioonile. Mitmed nii mu filmitootjatest kui ka muudest ettevõtjatest sõbrad on selle käigu üle üllatunud. Filmiprodutsendina kuulun ma ju sellesse põhilisse kasusaajate gruppi ehk nn sisutootjate (content producers) seltskonda, kelle äritegevust peaks see ACTA-nimeline võltsimisvastane kaubanduskokkulepe kaitsma.
Ma ei taha ega suudagi käsitleda terviklikult intellektuaalse omandi kaitsega seotud aspekte. Samuti ei taha ma autoritelt nende teenimisvõimalusi ära võtta, aga mind ärritab copyright’i või autorikaitse nime all toimuv võitlus, kus ohvriks kipuvad jääma moodsa demokraatliku ühiskonna põhiväärtused.
Kopeerimine arendab
Enne kui mu ACTA-vastasuse motiive lahkama hakata, peaks ma selgitama, mismoodi mina saan aru kopeerimisest. Kui ma võtan kellegi filmi ja hakkan seda ilma kokkuleppeta müüma, siis on tegemist muidugi vargusega. Kui ma kopeerin ülitäpselt kellegi maali ja müün seda originaali pähe, siis on muidugi tegemist võltsinguga. Kui ma kopeerin kellegi stiili või kopeerin enda tarbeks muusikat või kopeerin ajalehe artikli, siis on see kopeerimine. Minu jaoks ei ole see kuritegu. Kui ma edastan neid kopeeritud asju oma sõpradele, siis on see pigem osa info vabast levikust. Laps kopeerib vanemaid ja see saab tema arengu oluliseks osaks. Õnnestunud ärimudelite kopeerimine on äris täiesti aktsepteeritav meetod. Jaapani autotööstus ja elektroonikatööstus said maailma juhtivateks tänu kopeerimisele. Nad lihtsalt kopeerisid maailma parimate tegijate parimaid komponente ja sünteesisid need kopeeritud materjalid uueks tooteks. See ameeriklaste seisukohalt kuritegelik tegevus viis mõlemad tööstusharud maailmas täiesti uuele tasemele, tehes nende tooted ka tarbijale lihtsamini kättesaadavamaks (odavamad hinnad). Kujutage ette, kui algelisel tasemel ja kallid oleksid elektroonikatooted selle arenguta.
Kopeeritud on ju ka geneerilised ravimid. Suured ravimimonopolid üritavad tõestada, et need on vargused. Minu jaoks on see võimalus ennast odavamalt ravida.
Ka Skype’i poiste loodud Kazaa oli meelelahutushiidude poolt kriminaalseks peetud kopeerimis- ja failivahetuskeskkond. Õnneks ei pandud neid vangi ja nad suutsid luua revolutsioonilise tasuta helistamise süsteemi. Nad töötasid välja ka geniaalse uue ärimudeli, ärritades sellega tohutult vanu telekomihiidusid. Sellist uut ärimudelit on vaja ka nn sisu tootmise äris.
Kopeerimise kaitsjate võitlus on läinud nii kaugele, et Rootsi Piraatidepartei liikmed registreerisid pärast pikki bürokraatlikke võitlusi Kopimismi missioonikiriku. Selles kirikus on informatsioon püha ning kopeerimine ja failivahetus pühitsetud tegevus.
Failivahetuskeskkonnad (The Pirate Bay, Megaupload jt) on nagu virtuaalsed raamatukogud. Ka päris raamatukogus jagatakse tasuta informatsiooni. Kui mahtusid mitte arvestada, siis mis vahet on näiteks Tallinna keskraamatukogul ja The Pirate Bay failijagamiskeskkonnal? Ega suurt olegi, välja arvatud see, et Rootsi kõrgem kohus ei võtnud käsitleda TPB nelja omaniku kaebust. Nii jäid jõusse neile madalama astme kohtu poolt määratud karistused selle „raamatukogu” pidamise eest – väga paljude miljoniteni ulatuvad hüvitusnõuded meelelahutustööstusele (loe: monopolidele) ja reaalsed vanglakaristused. See juhtus Rootsis, mis on olnud vaba failivahetuse esirinnas. Mäletate, ka Wikileaks hoidis oma servereid Rootsis.
21. sajandi „naftaäri”
Mis siis toimub? Oleme jõudnud paradoksaalsesse olukorda, kus vanu ärimudeleid kaitsev vabaturumajandus on hakanud ahistama kodanike põhiõigusi ja vabadusi. See kõlab karmilt, aga just see on põhjus, miks inimõigustega harjunud lääne kodanikud on asunud barrikaadidel kaitsma seda, mis neile püha. Need barrikaadid on virtuaalsed ja asuvad internetis.
Küüniline on see, et meie valitud poliitikud on barrikaadide monopole kaitsval poolel. Ühest küljest kiidavad nad küll vaba internetti araabia kevade ja muude demokraatlike protsesside võimalikuks saamise eest. Teiselt on usinasti valmis alla kirjutama seadustele, mis suukorvistavad sedasama internetti. Muuseas, ka The Pirate Bayl oli oluline osa araabia kevadeks nimetatud sündmustes.
Jõukas ja turvaline ühiskond on praeguse lääne turumajandusliku ühiskonna kaks peamist eesmärki. Majanduse kasv on ka Eesti poliitretoorika sidesõna ja turvalisus õigustus igasugusele tegevusele. Paraku koguneb jõukus aina rohkem üha väiksema seltskonna kätte ja turvalisusest on saanud ettekääne hämarate tehingute varjamiseks. 21. sajandi „naftaäriks” on saamas content’i ehk sisu äri. Üldistades võib öelda, et see on äri kõige sellega, mida saab kaitsta copyright’i, patentide ja meie mõistes ka autorikaitseseadustega. Sellel äril pole autoritega palju pistmist, sest autorid teenivad võrreldes igasugu vahendajatega mikroskoopiliselt väikseid summasid. Küll aga on vaja poliitikute abi sellele ärile vajalike seaduste tegemiseks.
Informatsiooni vaba liikumine on interneti toimimise alus. Paradoksaalselt üritavad need internetigurude poolt content-maffiaks nimetatud monopolid informatsiooni vaba levikut oma kasusaamise eesmärgil takistada. Internetivabadusega harjunud inimesed peavad seda oma põhiõiguste jõhkraks rikkumiseks.
Ka turvalisus on üks oluline ettekääne inimõiguste kitsendamiseks. Meenutagem, kuidas ka Eesti valitsus on tõstnud igasugu dokumentide salastusastet ja -aega tuues ettekäändeks turvalisuse (vene ja islami oht jm poliitiliselt genereeritud hirmud). Terrori ja muude ohtude taha varjudes vähendatakse läbipaistvust. Samuti kasutatakse läbipaistvuse vähendamiseks aina rohkem sõnakombinatsiooni ärisaladus. Seda tõestavad ka suure saladusloori all toimunud ACTA läbirääkimised.
Aina rohkem teemasse süvenedes tundub mulle, et ka demokraatlikus maailmas on käes poolte valimise aeg. Kahjuks on vastandunud meile olulised väärtused: jõukus ja turvalisus ühelt poolt ning läbipaistev juhtimine ja inimese põhilised õigused teiselt poolt.
See vastasseis ei lahene enne, kui autori- ja kopeerimiskaitse aluseid muudetakse internetiajastule vastavaks ja saabub läbipaistva poliitika ajajärk.
Seniks aga kasutaks ühest tuntud filmist kopeeritud ja parafraseeritud hüüdlauset: „Meie reliikvia on infovabadus!”
