Sirje Kiin
Äsjalõppenud kohalikud valimised tõid selgemini kui kunagi varem esile Tallinna ja ülejäänud Eesti vahelised ületamatud vastuolud. Need vastuolud ilmnevad eeskätt poliitilises kultuuris, korruptsiooni astmes, mõtteviisis, aga ka valijate keeles ja väärtustes. Tallinn muutub „tänu“ Eesti lahkele ja liberaalsele, nö euroopalikule valimisseadusele, mis lubab hääletada ka mittekodanikel, üha rohkem vene linnaks selle sõna halvimas tähenduses.
Keskerakond, kes järjekordselt võitis Tallinnas valimised, panustas peamiselt venekeelse valija totaalsele hirmutamisele stiilis - kui meie võimult lahkume, jääte kõigest ilma (pensionilisast, tasuta ühistranspordist jm). Kõlasid hoiatused, et nn „pronkssõduri öö“ vägivaldsed sündmused võivad korduda ja hakkavad toimuma vaat et iga päev, maksud ja hinnad tõusevad jne. Vene valija hirmutati kõikvõimalike valedega enne valimisi niivõrd ära, et valima „veeti kasvõi hambaidpidi trepiastmetest üles sante ja raukasid“, neil oli „kästud valida teatud numbrit“ ja seda nad ka käte värisedes tegid. Kui vajalikku numbrit või sedelit ise üles ei leidnud, aidati vanurit lahkesti kõrvalt ikka nii, et lõpuks õige (st keskerakonna) number sedelile kirjutati.
Üks Tallinna valimiste vaatlejaist, turundusspetsialist Ave Vurma kirjutas 20. oktoobril Facebookis tunnistajana, kuidas „valimislehtede ainsate tühjade allkirjakastide taga olid vaid eesti nimed“, kuidas „tihti esitati dokumendina punane Vene Föderatsiooni pass, hiljem leiti kusagilt üles ka Eesti elamisluba ja keskerakondlik reklaam. Paluti abi, et mis see number ikka oli... Abistajaid leidus. Just majast väljas, ukse juures, roheline KE kleepsuga apelsine täis kott kaenlas. Isegi politsei ei ajanud neid minema – lubatud. Töötavad, eks.“
Põhja-Tallinna jaoskond, millest Ave Vurma kirjutab, oli nr 94, mis asub Sõle põhikoolis. Aga samasuguseid pilte avanes tihti ka mujal, eriti Koplis ja Lasnamäel, kus venekeelne, et mitte öelda umbkeelne elanikkond on ülekaalus.
Ärahirmutatud vene inimeste aktiivsus ja eesti valijate (ilmselt igasuguses poliitikas pettunute) passiivsus jättiski Tallinnas taas kolmandat korda (üle tosina aasta) võimule keskerakonna, kes kasutab häbe(ne)matult ja massiliselt maksumaksja raha räigeks valimispropagandaks ning kelle jätkuvalt korruptiivsed teod on viinud juba mitmeid ametnikke kohtupinki ja trellide taha. Kui Eesti üldine valimisaktiivsus jäi kõvasti alla 60%, siis vene valijad tulid välja vähemasti 75%liselt.
Tallinna ainus lootus on nüüdseks uuenenud opositsioonil, keda asub juhtima Isamaa ja Respublica Liidu linnapea energiline kandidaat Eerik-Niiles Kross, kirjanik Jaan Krossi poeg, kes tegi agressiivse, lausa ameerikaliku kampaania ning suutis seni neljandaks närbunud erakonna viia Tallinnas teisele kohale.
Tallinn küll kaotas, aga kokkuvõttes - Eesti siiski võitis need valimised. Miks ma nii väidan? Sellepärast, et päris paljude omavalitsuste võim siiski vahetus üle Eesti. Värsket verd oli kõikjal hädasti vaja. Eriti rõõmustas mind Viljandi pärimusmuusika festivali juhi Ando Kivibergi võimas valimisvõit mu kodulinnas. Koguni kolmandik Eesti valijaist hääletasid uusi sõltumatuid vabakondlasi ja nende valimisliite, mis on uute, mitteparteiliste kodanikuliikumiste kohta päris tõhus tulemus. Vabade kodanike valimisedu on eriti hinnatav seetõttu, et kampaaniatingimused olid täiesti ebavõrdsed: Riigikogu erakondadel oli kasutada kampaaniaks sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha, vabakonnad aga rahastasid oma kampaaniat vaid vabatahtlikest annetustest ja liikmemaksudest. Rahastamise vahe oli vähemasti kümnekordne, aga tulemuste vahe ainult kahekordne.
Näiteks Vaba Isamaaline Kodanik pääses Tartu linna volikokku, ehkki jäi Tallinnas napilt alla 5% künnise. Üle Eesti valiti uue kodanikeühenduse VIKi kandidaate viieteiskümnesse omavalitsusse. Aga see on vaid üks näide kodanikeühendustest, oli kümneid teisi kodanike valimisliite, kes võitsid oma kodukohas. Tõsi, mõnedesse valimisliitudesse olid pugenud ka argpükstest valitsuserakondlased, kes isegi ei julenud neil valimistel kandideerida oma partei nime all, sest nende üldine maine on langenud niivõrd madalale. Keskerakond omakorda viskas oma ridadest välja kümneid liikmeid, kes julgesid kandideerida kodanike valimisliitudes. Poliitilised kired möllasid tänavu tõesti kuumalt.
Esmakordselt valimistele läinud kodanikuliikumised võtsid hääli endale peamiselt reformierakonnalt ja sotsidelt, need kaks parteid olidki nende valimiste suurimad kaotajad.
Vaid kolmandik Eesti valijaist hääletas tänaste võimuerakondade poolt ja tervelt kolmandik keskerakonna poolt. Niisugused on laias laastus tänased üle-Eestilised jõujooned pärast 2013 kohalikke valimisi.
Eesti noored korraldasid ka tänavu varivalimised, noorte hääled võitsid just valimisliidud ja vabakondlased, mitte suured erakonnad. See näitabki meile selgesti kätte Eesti poliitilise maastiku tulevikusuunad: stagneerunud valitsusparteid kaotavad toetust, vabade ja sõltumatute kodanikeliikumiste toetus kasvab.
Lõpuks küsin ameerika moodi: mida on meil neist valimistest õppida? Kuni valimisseadust ära ei muudeta nii, et riigi ja kohaliku elu üle saaksid otsustada ainult kodanikud (nagu see on endastmõistetav USAs, Kanadas, Lätis jm), tuleb kõigil Eesti poliitilistel jõududel õppida sisuliselt (st nii maailmavaateliselt kui olmeliselt) suhtlema ka venekeelse inimese ja mittekodanikuga, et vabastada nad keskerakondlikust valedevõrgust ja hirmukrambist. Teiseks tuleb igal Eesti kodanikul vaadata otsa kõigepealt iseendale ja küsida, kas Eesti saatus läheb sulle korda? Mida saaksin mina ise teha selleks, et Eesti poliitika ja minu kodukoha elu oleks homme parem?
