Esmaspäev, 4. juuni oli selleks päevaks valitud ning asukohaks Eesti Maja kohvik, mis sel nädalapäeval üldsusele suletud. Küllap see kohvikuperenaise kiusuks oli nii korraldatud, sest tal oli eelmisest päevast pingutav leeripidu seljataga ja väike lõõgastus ausalt välja teenitud. Kuid kohalik kõnekäänd ütleb, et „no rest for the wicked“ ehk maakeeles – ei õelale anta asu. Kui Kilulinna klubi soovib sooja sööki, siis perenaine lasku aga kätel käbedasti käia.
Eks tänane Tallinn olegi end nii kohevile ajanud, et ülejäänud Eestimaad nagu polekski olemas. Kuid siinsed pealinlased on siiski tolerantsemad ja võtavad kõik sõbralikult vastu. Mitu mulki ja hiidlast hakkas silma ja muid „ausländereid“ ka. Üks tuttav saarlane reageeris mu küsivale pilgule seletusega, et „ma ole Nömmelt ning“. Äi muidugid, kui siit eemalt vaata, kaugel siis Nasva ning Nömme ikka üksteisest oo. Heatahtlik
päris-pererahvas tunnistas kõik omaks.
Esinaine Anne Orunuk lausus oma tavakohased tervitussõnad ja tutvustas siis külalisesinejat Eerik Purjet, puhastverd tartlast. See muidugi kasutas kohe juhust ja esitas teise tartlase loomingut. Korraldas kuulajaile isegi välkeksami autori osas, keda keegi ära ei tundnud. Luges siis teise salmikese veel ja nüüd tunneb iga harjumaalane mitte ainult Betti Alverit,
vaid ka osa tema hilisemast luuleloomingust.
Luule Kann luges söögipalve ja siis paluti toiduletti külastada, mille perenaise kärmed käed olid jõudnud suupäraseks kohendada. Lubatud soe toit ootas ja ega sellega piirdutud - kohvid-koogid-kringlid tulid ikka takkapihta. Kes soovis oma saledat joont säilitada, sel tuli keskmist viisi pingutada, sest kiusatus oli väga pikalt käes. Tahtejõud pandi proovile, kuid mis prata - selline on juba kord perenaiste amet ja selle järgi neid
hinnatakse.
Kui piisavalt maiustatud ja tänulikke pilke Ülle suunas saadetud, sai sõna teine esineja Tamara Norheim-Lehela, kes vaatamata oma ülemhiidlase staatusele on vasakut jalga pidi pealinlane. Tema noorusea mälestused, nagu neid oli reklaamitud, kujutasid endast suurt 1944. aasta põgenemist, kuid noorele preilihakatusele olid need päevad enam seiklusrikkad kui masendavad. Nagu paljud, üritas nendegi pere Rootsi pääseda, kuid pidi saatuse tahtel Saksamaaga leppima, vähemalt esialgu. Hiljem suudeti kuningamaa ust siiski sel määral praokile kangutada, et nende pere sealt praost läbi mahtus.
Kõneleja ladusat esinemist jälgiti huvi ja naudinguga. Lõbusaid juhtumeid oli ju selles raskes ajaski. Võtame näiteks kasvõi seiga, kus noor iseteadev peretõlk saksa sööklas perele supi asemel sekti tellis ja kelneri shokeeritud pilgu all oma eksituse kiiresti parandas.
Nüüd otsustati, et aitab kõnedest. Koju minna aga veel ei saanud, sest eesti rahvas pole harjunud lauluta laiali minema. Koondise juhatus oli sellest täpselt teadlik ja ettenägelikult koostanud laululehed, mis nüüd välja jagati. Eerik Purje käsutati süntesaatori juurde lauluotsa üles võtma ja koos põrutati maha tervelt kaheksa laulu, lõpetades muidugi "Kalevite kantsiga". Vahepeal loositi välja koos pääsmega varutud võidud, mille õnnelikud võitjad sisse kasseerisid.
Ja sai otsa seegi meeldiv koosviibimine. Anne Orunuk jagas veel viimaseid teateid, tänas kõiki, kes tänu pälvinud, soovis kõigile head suve ja rõõmsat taaskohtumist sügisel. Muist asus kohe koduteele, mitmed aga jätkasid veel omavahelist elavat vestlust. Jah, pea see sügis jälle platsis ei ole ning muudkui pidutsegem jälle!
