Eestis ei ole seniajani erilist tähelepanu pööratud 1944. aasta suurpõgenemise tähistamisele. Nüüd on Tallinnas plaanimisel koguni kaks mälestusmärki.

Suurpõgenemise 80. aastapäeva puhul on seda sündmust hakatud siiski ka Eestis rohkem teadvustama. Septembris avati Pärnus USA väliseestlaste peaorganiseerimisel ja suuresti USA, Austraalia ja Kanada väliseestlase rahadega suurpõgenemise mälestusmärk.

Ka Tallinna linnavolikogu võttis neljapäevasel istungil üksmeelselt vastu otsuse, millega anti linnavalitsusele ülesanne rajada Maarjamäele mälestusmärk 1944. aastal toimunud suurpõgenemisele.

Tallinna abilinnapea Kaarel Oja sõnul on see oluline lähiajaloo episood Tallinna avalikus ruumis siiani tõepoolest tähistamata ning see viga tulebki parandada. „Oleme alustanud eestöödega ning kui me ei põrku ootamatustega, võiks monumendi konkursi väljakuulutamiseni jõuda järgmise aasta varakevadel,” ütles Oja.

„Aga on aus tunnistada, et mitmed monumentide rajamise ideed on viimastel aastatel erinevatel põhjustel takerdunud. Selle vältimiseks on oluline põhjalik ja kõiki huvitatud osapooli kaasav eeltöö, mis võtab aega. Parima lõpptulemuse saavutamiseks tuleb see aeg aga võtta,” lisas Oja.

Tallinna linnavolikogu ettepanekul rajatakse „1944. aasta suurpõgenemise” mälestusmärk Maarjamäe mälestusväljale, Kommunismiohvrite memoriaali vahetusse lähedusse. Asupaiga osas on asjaosaliste organisatsioonidega koostöö ja teineteise mõistmine olemas, sest Maarjamäe mälestusväli on pühendatud 1944. aasta kaitselahingutes osalenutele ning need on otseses seoses sama aasta suurpõgenemisega.

Samal ajal on aga linna plaanides ka teha teinegi suurpõgenike mälestusmärk koostöös Eesti Mälu Instituudiga. See on kavandatud mere äärde Patarei kindluse juurde, kuhu tuleb ka Mälu Instituudi kommunismiohvrite mälestusmuuseum. Tallinna linnaarhitekt Andro Männi sõnul on Patarei juurde juba vundamentki valatud. "Minu küsimus on, et kas meil tuleb siis nüüd kaks monumenti või et kas me ei suuda nüüd siis eestlaslikult oma ressursse koondada ja teha üks korralik asi."

Mõlema mälestusmärgi plaanimine on samas faasis, kummalgi juhul pole veel korraldatud ideevõistlustki. Linnavalitsuse eelnõu ettekandja Tarmo Kruusimäe ja linnaarhitekt Andro Männi sõnul on peamine lahkheli mälestusmärgi asukohas. Kruusimäe sõnul on see väliseesti kogukonna, eakate inimeste ja ka Memento liikmete soov, et meie ajaloo traagiliste sündmuste mälestuspaigad oleksid ühes kohas koos.

"Kui väliseestlased külastasid meie kommunismiohvrite memoriaali, siis nad küsisid, aga kas sõjapõgenikele ei olegi ühtegi mälestusmärki. Kui nüüd mõelda, et see tuleks kuskile teise linna otsa, siis nende sõnum oli, et ei, need kõik võiks olla ikkagi ühes samas kohas. Inimesed ei ole enam selles nooruses, et nad hängiksid mööda linna või teeksid sellist mälestusmärkide ekskursiooni. Kui mälu instituut on selle raiunud endal sinna kivisse, et nendel tuleb nui neljaks Patarei vangla juurde, siis eakad inimesed ei jõua sinna," rääkis Kruusimäe.

Mänd aga leiab, et linnaplaneerimise seisukohast ei tohiks sellise mälestusmärgi asukoha üle kergekäeliselt otsustada, vaid enne tuleks rohkem analüüsida.

"Mul ei ole iseenesest mitte midagi selle vastu, kui see Maarjamäele tuleb, aga Maarjamäe puhul tuleb olla väga ettevaatlik sellega, et see ei muutuks teemapargiks. Kui ta muutub monumentide teemapargiks, siis ta hakkab iseennast devalveerima ja ma arvan, et me keegi ei soovi seda, sellepärast et need monumendid on tegelikult väga väärtuslikud. See ei ole nagu antikvariaadi poeriiul, mis on lihtsalt asju täis kuhjatud," ütles Mänd.

Teadaolevalt põgenes Teise maailmasõja pöördelisel 1944. aasta hilissuvel ja sügisel Eestist sissetungiva Punaarmee eest läände 75 000–80 000 inimest. Okupatsiooni ja terrori eest pagemine lõhkus tuhandeid perekondi ja paraku ka hukkus sel teekonnal tuhandeid eestlasi.

Eestlased Eestis

TRENDING