Ajalehe Los Angeles Times korrespondent Kristin L. Johannsen, kes k.a. juunis külastas koos abikaasaga Tallinna, alustab oma reisimuljete kirjeldust järgmiselt: „Tänavakauplejate hõiked, eredavärvilised lehvivad lipud, kiirustavad sammud munakivitänavail, keelte paabel, käsitöömeistrid, kes parajasti riputavad oma tooteid linnamüürile... Need olid Tallinna vaated ja helid 700 aastat tagasi ja on seda praegugi.
Alates 1991. aastast, kui Eesti murdis end vabaks Nõukogude Liidu ikkest, on Tallinn uhkelt tagasi liikunud ajas — mitte üürikesse iseseisvusaega kahe maailmasõja vahel, vaid oma keskaegsesse hillgusesse. Eesti pealinn oli tol ajal Euroopas üks jõukamaid hansalinnu, mis kontrollis kaubandustegevust kogu Põhja-Euroopas.”
Autorit üllatas keskaegne atmosfäär Balti mere äärses Eestis, mis suuruselt on võrreldav Shveitsiga ning ta peatub kirjutises lühidalt Balti riikide ajalool ja geograafial. Ta nimetab Tallinna moodsaks skandinaavialikuks linnaks, mille südant ümbritseb massiivne kivimüür; selle taha jäävad nõukogudeaegsed ilmetud ja hallid betoonblokkidest eeslinnad.
Ehkki eestlaste asula paiknes Tallinna asukohas juba enam kui 1000 aastat tagasi, astus see registreeritult ajalukku 1219. aastal ristituna „Taani linnaks” ehk Tallinnaks, öeldakse kirjutises.
Muljetavaldavaks kujunes Johannsenile ja ta abikaasale jalutuskäik Toompeal, kus nende tähelepanu juhiti Kiek in de Kök’ile, Neitsitornile jt. vaatamisväärsustele.
Autor tutvus Tallinna kirikutega ja pidas vajalikuks märkida, et just Eesti valitsuse residentsi vastas paikneb Aleksander Nevski nimeline ortdodoks katedraal, mis on jäänud pärast Eesti taasiseseisvumist vene minoriteedi käsutusse. Ta vaatas vaimustusega Toomkirikut, mille valged gooti stiilis seinad on täiendunud barokk-fantaasiaga ja mille nõelterav torn kroonitud kuldmunaga.
Oma üllatuseks kuulis ta, et Toompeale viis keskajal vaid kaks tänavat ehk jalga — Pikk ja Lühike —, mis on tänini säilitanud oma näo. Vanaaegses sinises sametkleidis daam meelitas möödujaid oma restorani. Ah — globaalse nüansina mõjusid samas kaks Hare Krishna kummardajat, kes pakkusid soovijatele India maiustusi.
Siis ruttasid ostjad 1422. aastast saadik samas kohas püsinud Raeapteeki, et varustada end aspiriini ja hambapastaga. 500 aastat tagasi võis sealt osta ükssarviku sarve- või kalliskivipulbreid. Just neid haruldusi võib huviline tänagi näha ladinakeelsete siltidega varustatud vanaaegsetes pudelites ja purkides Raeapteegi muuseumis.
Kel veel soovi muuseumidega tutvuda, võib sisse astuda äheduses asuvasse Tallinna Linnamuuseumisse, mille hiigelpaksud müürid pajatavad ise ajalugu. Külaline saab muuseumist teavet Tallinna kui hansalinna kohta. 100 Euroopa linna ühendanud Hansa Liidu hiilgeajad olid 13.—15. sajandini. Elav kaubavahetus käis Norra fjordidest kuni Venemaa südameni. Kas ei meenuta see tänast Euroopa Liitu, mis lubab vabalt kaubelda, olenemata rahvusriikide piiridest?
Tallinn oli eriti jõukas linn, kuna Hansa Liidu eeskirjade kohaselt tuli just seal kõik idast läände ja vastupidi suunduvad kaubasaadetised kaaluda ja maha laadida. Võime vaid kujutleda, kuidas Venemaalt transporditud mesi, vaha ja hinnalised karusnahad läbisid Tallinna. Vastupidises suunas läksid teele kangad, hõbeesemed, sool ja õllevaadid.
Tallinnas tuli hiljutistel väljakaevamistel päevavalgele anum, millest leiti Hiina, Bütsantsi impeeriumi, Saksa ja Skandinaavia münte. Küllap olid need rahad siis kõik sel ajal kasutusel.
Linnamuuseum eksponeerib ka nõukogudeaegset atribuutikat ja muud, kaasa arvatud „kolme tähtsa habemiku” (Marx, Engels ja Lenin) fotosid. Samas on kaadrid Eesti vabanemisest 1991. aastal.
Tutvustades Tallinna Lauluväljakut, andis giid külalistele ülevaate Eesti laulupidude traditsioonist, aga ka rollist, mida see paik on etendanud Eesti vabanemises. Giid jutustas emotsionaalselt öölaulupidudest, Balti ketist ja laulvast revolutsioonist. Kes suudaks sellises linnas jätta külastamata käsitöö- ja suveniirikauplusi! Johannsen imetleb oma loos pakutava ilu, maitsekust, kvaliteeti ja mõistlikke hindu, kuid ta arvab ka, et mõned müüjad võiksid paremini end kurssi viia vabaturu etiketi ja käitumisviisiga.
Autor ei jõua ka ära kiita infotehnloogia taset tänases Eestis, kus ta sai internetipunktides kerge vaevaga kontrollida oma e-maile. Kui ta jäi pisut jänni eestikeelse arvutiklaviatuuriga, tõttas talle appi 9 aastane poiss, andes nõu laitmatus inglise keeles. Müstilise mulje jättis külalistele keskaegsete kommete kohaselt peetud bankett ühes vanalinna restoranis, kus ettekandja näis otse väljaastununa keskajast. Külalised said noomida pesemata käte pärast, mis sealsamas küll kohe puhtaks pesti, nii et võidi asuda pika puulaua taha sööma. Maitsti toitu, mille menüü pärineb 1450. aasta kokaraamatust. Kõrvallauas pidutsenud õllesõbrad olid kesvamärjukest liiga ohtralt pruukinud ja lasksid valla laulu, mis esialgu külalisi pisut häiris, kuid millega hiljem lepiti. Võib ju arvata, et sama juhtus mõnikord ka 15. sajandi Tallinnas.
(Lühendatud, vaba tõlge/EE)
Tallinn — uus ja vana kõrvuti
Eestlased Eestis | 10 Sep 2002 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
