Kuna kohalikke mõtteid ja ettepanekuid on palju, piirdub artikkel ainult faktide kirjeldusega, tuues valja ka huvitavamaid asjaolusid koos isiklike kommentaaridega.
KavaKava OÜ esitas lühikese ajaloolise ülevaate Tallinna kesklinna arengust.
Kesklinna teadlik kujundamine algas Vene tsaariajal — tolleaegne pastoraalne maastik kadus. Kivisilla eeslinn oli siis kõige tähtsam ala, paiknedes Härjapea jõe keskjooksul; Maakri tänav oli paralleelne jõega. 1857 võis Tallinnas hakata ehitama kivimaju, kuna Tallinn kustutati kindluste nimekirjast. (Üsna tähtis samm ehitustehnika suhtes.) Praegune keskosa hakkas välja kujunema eelmise sajandi alguses. Kuna elanike arv oli üle 100.000, oli linna üldplaani valmistamine riiklikult kohustuslik. 1912-1913 toimus üldplaani rahvusvaheline võistlus, mille võitis tuntud soome arhitekt Eliel Saarinen. 1927 suleti Härjapea jõgi tunnelisse. 1936 võeti vastu ehitusmäärus, mis kohustas koostama südalinna tänavate ruumilise mõju projekte (Estonia puiestee, Sakala, Kaupmehe, Liivalaia, Pronksi, Imanta, Tatari ja Kentmanni tänavatel). 1954 ehitatakse stalinistlik „torniga maja“ Tartu mnt.—Liivalaia nurgale. „Mis sest, et torn kõigest 20-meetrine — rünnak kõrgusesse on alanud.“ (K. Hallas). 1960-ndate aastate lõpus katsetati Hillar Abeni juhtimisel Küberneetilise Instituudi linna matemaatilise modelleeringuga, soovitades kesklinna 18-22korruselisi hooneid (I. Lillemägi). 1990-ndatel aastatel kavandati Tartu mnt. läbimurret. 2003: tornhooned kogunevad kahte piirkonda — Tartu mnt. algusesse (Liivalaia-Gonsiori-Kivisilla-Lennuki) ja üllatavalt, Piritale.
1968-1989 on esitatud mitmeid planeeringute ettepanekuid. Viimastel aastatel on kõige rohkem kõne all olnud Tartu mnt. läbimurre ja Rävala pst. pikendus, Liivalaia-Maakri tornhoonete piirkond oleks osa sellest üldplaneeringust. Nüüdne Rävala pst. läbimurde variant AB R-KONSULT'i poolt nimetab isegi võimalust ehitada tunnel Kentmanni tänavalt Tatari tänavale.
AB Koot & Koot'i kavandi variant on Liivalaia-Pärnu mnt. nurga hoonestamine, rõhutades ka, et P. Süda—Tatari tänava miljööväärtuslik ala väärib säilitamist tervikuna.
Paar tähelepanekut
Mitmekümnekorruseliste planeeritud hoonete arv on päris suur. Näiteks 30-korruseline Maakri ja Rävala pst. nurgal (R-KONSULT); 30-korruseline Tornimäe 3 (Nord Projekt); 40-korruseline Tartu mnt. 15 (Künnapuu ja Padrik); 22-korruseline City Plaza (Alver Trummal); 40-korruseline korterielamu Maakri 34 (R. Puusepp). Juba valminud: Maakri Maja, Maakri 36 (Ehala ja Irik); praegune kõrgeim korterielamu müüdi kohe välja (näit. 205 m2 luksuskorter 6 milj. krooni); VE Maja, 10-korruseline korterielamu; 10-korruseline äri- ja eluhoone, Tartu mnt.16b (R-KONSULT).
„Estonia“ ümbruse kohta kommenteerib kunstiajaloolane Mart Kalm: „1944.a. märtsipommitamises hävis laiaulatuslikult hoonestust „Estonia“ ees. See oli kaootilise tänavavõrguga, valdavalt väikeste puumajadega hoonestatud piirkond, kuhu linn oli aeglaselt 19. sajandi jooksul roomanud. „Estonia“ fassaadile ei avanenud ühtki avaramat vaadet. Kui sõda poleks oma laastamistööd teinud, oleksid siia 1950. aastatel buldooserid tulnud niikuinii. Kuna Eestis oli suurem osa kultuuriasutuste hooneid ehitamata, ehkki neid oli enne sõda palju plaanitud, siis mõte koondada teater, raamatukogu, kunstimuuseum jne. suurejoonelisse ansamblisse oli soodne.“
Kokkuvõte
Kommenteerides üldmuljeid Tallinna kesklinna arengu suhtes, võib kasutada juhtivaid põhimõtteid, mida on rakendatud mitmete Euroopa linnade ümberhoonestamise programmides.
1) linna tsentrumi planeerimise eesmärk on saavutada turvalisust, mugavust ja meeldivust jalakäijatele;
2) võimaldada efektiivset mootorsõidukite liiklust ja parkimist;
3) saavutada sobivust uute ja vanade hoonete vahekorras — funktsionaalselt ja visuaalselt;
4) planeeringud on majanduslikult läbiviidavad.
Kõik need elemendid on muidugi seotud mitmesuguste tegevustega, mis toimuvad kesklinnas: jaekaubandus, ametiasutused, kontorid, elamud, kultuuriasutused jne. Kuivõrd hästi kõik see on kokku põimitud, näitavad tulemused ja ühiskonna rahulolu. Kesklinn on iga linna pea-identiteet.
Ehkki peamure paistab olevat avaliku linnaruumi vähenemine haljasalade arvel kesklinna ehituslikult maksimaalse kasutamisega, on ehk rohkem tegemist haljasalade jaotusega ja parima kasutamisega jalakäijate poolt. Näiteks rohked Rävala pst. haljasalad ei leia nii palju kasutamist kui see toimuks uue Liivalaia-Maakri hoonestuse piirkonnas, kus haljasalade ja avaliku linnaruumi hulk on tagasihoidlikum.
Sama piirkond esitab nõudeid ka mootorsõidukite liikluse ja parkimise sobivaks lahenduseks. Tallinnas on ju autoomanike arv protsentuaalselt kõrge, mis peegeldub linna liikluses.
Olemasolevate ja kavandatavate tornhoonete maht ja hulk ei ole tagasihoidlik, arvatavasti on need majanduslikult läbiviidavad. Ruumiline vahekord eksisteeriva vana kesklinna osaga tekitab hoopis uue miljöö Tallinna üldkujule. Detailplaneeringu edukusel on suur osa uue füüsilise keskkonna loomisel.
Põhinedes olemasolevatele andmetele, on positiivne märgata tugevat aktiivsust Tallinna kesklinna planeeringu suhtes mitmete ettepanekute näol ja elava mõttevahetuse foorumina. Poliitiline, majanduslik, professionaalne ja ühiskondlik huvi eksisteerib. Kui seda kõrvutada uue planeerimisseaduse teadliku ja kindla rakendusega omavalitsuse poolt ja muinsuskaitse põhimõtetega ning pidada meeles Vana Tallinna ajaloolist kultuuripärandi staatust, pole kahtlust, et tagajärjed võivad olla väga positiivsed.
Loodetavalt võiks üldplaan lahendada Tallinna tähtsa avaliku linnaruumi, Vabaduse väljaku teadlikku kasutamist (praeguse vabaõhu parkla asemel) koos sobiva monumendiga, reflekteerides ajalooliselt väljaku nime. Rahvusvaheline konkurss (kus võitev projekt läbi viiakse) aitaks kaasa. Kesklinna üldmulje rikastuks, koos sellega Tallinna imago.