Maailmas on vähem kui kümnendikul riikidest üle saja aasta vanune lipp. Käesoleva aasta suvel saab meie sinimustvalge lipp 125-aastaseks.
Eestlasele, ükskõik kus maailma nurgas ta ka elaks, on meie trikoloor alati püha olnud ning seostunud vabadusega, omariiklusega.
Maie Kisis-Vainumäe ja Milla Asmu.
Ega asjata pole säilitatud 4. juunil 1884. aastal lipu, siis veel Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu, õnnistamise tseremoonial Otepää kirikus Heinrich Rosenthali poolt öeldut: „Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.“ See oli prohvetlik kuulutus ajal, mil iseseisvast demokraatlikust Eesti Vabariigist veel keegi unistadagi ei osanud. Kuid 24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik.
Väike Eesti on aga alati olnud ajalootuulte tallermaaks. Pikkadeks okupatsiooni aastakümneteks pidi meie sinimustvalge Eestimaal peitu minema. Alles aastal 1988 koos laulva revolutsiooniga julges eestlane oma kodumaa pinnal jälle armastatud trikoloori lehvitada.
Väliseestlaste ja loomulikult ka ESTOde lahutamatuks osaks on Eesti lipp ja meie rahvusvärvid aga alati olnud. Sinimustvalge lipumere all demonstreeriti ja teadvustati maailmale, et eestlased on olemas, nõuti meie ikestatud kodumaale vabadust.
ESTO 2009 organiseerijatel oli väga hea meel võtta vastu kingitust Tallinna Lipuvabrikult, kes vaatamata raskele ülemaailmsele majanduslikule surutisele leidis võimaluse meie peole kena koguse Eesti lippe sponsordada. Täname töökat lipuvabriku kollektiivi ja tegevdirektorit Milla Asmu’t.