Merle Veesalu-Rand (vas) ja Lydia Rahula. Autori foto.
On põhjust tõeliseks rahuloluks, kuna ettevalmistused on kõikjal Eestis olnud põhjalikud.
Nii lapsed kui õpetajad on väga tublid. Lapsed on isiklikult motiveeritud, mistõttu pole kooriproovides ka distsipliiniprobleeme. Küllap mängib selles oma osa ka Lydia Rahula kaasahaarav isiksus. „Laste ees tuleb olla alati heatujuline,“ kinnitab ta ja meenutab kunagist lõbusat seika, kui üks Rakvere laps oli pärast kooriproovi tunnustanud: „Mõelda vaid, Lydia Koidula ise juhatas meid!“
Keerulised laulud on lastele igati jõukohased, kuna dirigendi sõnul ei tohi laste võimeid alahinnata. Nad saavad kontserdielamuse pakkumisega suurepäraselt hakkama.
Laulupidu püsib ajas kindlana ja meie ise anname talle oma näo. Iga pidu on mingis mõttes ainulaadne. „Laulupeol on täiesti eriline atmosfäär, see on üks suur karisma,“ arutleb koorijuht, kelle meelest saaks ühislaulmise mõjujõudu veelgi suurendada, kui lauluväljaku publik laulaks kaasa. Lydia Rahula pakub välja, et näiteks auväärne helilooja Veljo Tormis võiks rahva regilaulu laulmisse kaasa haarata.
Loodetavasti kujunes noorte laulu - ja tantsupeost paljudele kirgas ja unustamatu elamus, mida jäistel talvepäevadel mälestustelaekast korduvalt välja pakkida ja taas mõtetes Tallinna, Euroopa Kultuuripealinna 2011 ühte tähtsündmusesse tagasi minna.
