1944. aasta talvel käisid venelased päris tihti mõne lennukiga Tallinnat pommitamas. See oli ilmselt mõeldud inimeste öörahu rikkumiseks. Koolipoistele oli see päris põnev, kui oli jälle õhuhäire ja mõned pommid kukkusid kuhugi.

9. märtsi hilisõhtul aga ilmusid taevasse aeglaselt kobaras alla langevad valgustusraketid, mida hüüdsime jõulupuudeks. See ennustas, et suurem rünnak oli tulemas. Läksime maja keldrisse varjule ja varsti kuulsimegi pommide ulgumist ja tugevaid plahvatusi, mis kestis päris hulk aega. Kui pommitamine lõppes, läksin südalinna vaatama, mis hävitustööd „punakotkad“ olid korda saatnud. Estonia teatri konserdisaali poolsest küljest tuli suitsu ja fuajeest oli näha, et saali istmed põlesid. Tagantpoolt tuli grupp mehi suurt tiibklaverit lükates. Ruttasin siis ka neile appi ja ühise jõuga saime klaveri välja tuua. Ilma minu abita oleks see klaver ka arvatavasti päästetud, aga sellegipoolest võin öelda, et aitasin kaasa Eesti muusika säilimisele.

Kui koju jõudsin, tuli teine pommisadu veel.

Märkmed: