Teadaolevalt on Eestis üle 250 muuseumi, kus töötab ligi 1800 palgalist ja 4000 vabatahtlikku; aastas külastab muuseume ligi 500 000 inimest. Muuseume on suuri ja väikeseid, riigile kuuluvaid, omavalitsuste hallatavaid ja ka eramuuseume. Nende üldteada eesmärk on teenida eelkõige oma rahvast, koguda ja säilitada ajaloo ja kultuuri lugusid, esemeid ning sündmuste kajastusi jne.
Möödunud sajand oli Eesti riigile ja rahvale palju erakordsust pakkuv, mida liigitatakse teaduslikus mõttes lähiajalooks. Selles on meie rahvale kannatusi ja riigile hävingut toonud eelkõige pool sajandit (1939-1991) kestnud okupatsioonid. Materjali, mis need on rahvale kaasa toonud jätkub kogumiseks, talletamiseks, teaduslikuks uurimiseks ja väljapanekute koostamiseks vähemalt kolmveerandsajandiks. Seega ei tule Okupatsioonide Muuseumil tööst puudu.
Miks ei tohi Okupatsioonide Muuseumi nimetust muuta? Vastus on lihtne: kui eemaldada sõna OKUPATSIOONIDE, siis kaob sellest muuseumist kogu sisu.
Okupatsioonide Muuseum rajati k.a. sajandi algul (2002-2003) enne sõda Kaitseliidule kuulunud võimla asukohale, mis anti teadaolevalt sihtotstarbeliseks kasutamiseks 50 aastaks lepingu alusel (tasuta). Sihtotstarve oligi okupatsioonide aastate (lähiajaloo) sündmusi kajastava muuseumi rajamine. Kuni praeguse direktori ametisse astumiseni seda tehtigi, teadlikult, mitte laiali valgudes Eestimaa kogu ajaloo näitamise püüdele (on ju vastavad laiatemaatilised muuseumid meil olemas). Vale oleks Okupatsioonide Muuseumilt nõuda rahalist tulu ja kümneid tuhandeid külastajaid aastas. Selle mäluasutuse ülesandeks on rahva silme ees okupatsioonide aastail toimunu meenutamine kogu mitmekesisuses, sh vastupanuliikumised!
M. Piipuu pressiteates avaldatud Okupatsioonide Muuseumi muutmine, sh nimetuse muutmine VABAMUKS ei sobi eesti rahvale ei sisuliselt ega vormiliselt. Lõpuliitelised – mu sõnad on eesti keeles harvaesinevad ja tähendavad kohta: elamu – koht, kus elatakse; varamu – koht, kus hoitakse ja kuhu korjatakse vara; valamu – koht, kuhu valatakse. (KUMU nimetus siia sõnatuletiste gruppi ei kuulu, sest on kahe sõna esimeste tähtede liide: kunst, muuseum).
VABADUS on olek, mida muuseumi ei panda!
Okupatsioonide Muuseumi sihtasutuse juhid ja liikmed peaksid arvestama sedagi, et pühkida rahva ja maa ajaloost kannatusterohke poolsajand oma raha eest justkui saakski kõike rahaga kinni maksta, on sügavalt ekslik seisukoht, mis väärib hukkamõistu. Eraraha kasutamine kultuuri hüvanguks on tervitatav vaid siis, kui see on rahva ja riigi eesmärkidega kokkukäiv.
Teadaolevalt (kultuuriminister Indrek Saare vastus Riigikogu infotunnis) on Kultuuriministeerium Okupatsioonide Muuseumi loojate järeltulijatele muuseumi rajamisel tehtud kulu hüvitamise vastu ehk Okupatsioonide Muuseumi väljaostmise vastu riigi omandisse saamiseks. Seda on ka ajakirjanduse kaudu teada antud. Olekski nagu tehtud kõik, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kavandatud
Okupatsioonide Muuseumi muutmine on vääramatu ja VABAMU tuleb.
Jääb loota, et seda siiski ei tule. Selleks on vaja Okupatsioonide Muuseumi sihtasutuse juhile ja liikmetele selgitada põhjalikult seda, mis käesolevas kirjas väga kokkuvõtlikult toodud, arutleda ning kavandada Okupatsioonide Muuseumi väljapanekute pikaajaline kava okupatsioonide mitmekülgseks kajastamiseks, kaasates koolinoori, üliõpilasi ja ka neid eakaid inimesi, kes ise on okupatsioonid üle elanud.
OKUPATSIOONIDE MUUSEUM PEAB SÄILITAMA SENISE NIMETUSE!
MTÜ Tallinna Teadlaste Maja
direktor Sirje Arro