Teiste aitamine rikastab

17. mai õhtul avanesid Saksamaa väikelinnas Landaus „Festsaal-i“ (peosaali) uksed heategevuskontserdile „Tallinna unustatud lapsed“, mille organiseerijaks oli saksa tuntud shlaagritäht Frank Petersen. Kontserti juhtis populaarne ZDF-telekanali saatejuht Dieter Thomas Heck ning patrooniks oli Rheinland-Pfalzi Liidumaa minister-president Kurt Beck (SPD). Saal oli puupüsti kuulajaid täis ning kohale olid tulnud mitmed prominentsed ühiskonna- ja kultuuritegelased.

Heategevusprojekt „Tallinna unustatud lapsed“ (Vergessene Kinder von Tallinn) sai alguse mitmeid aastaid tagasi, kui perekond Heck sai kirja ühelt Berliinis elavalt eestlannalt, kes palus abi eesti kolmele puuetega lastele. Nõukogude okupatsiooni ajal soovitati vanematel ära anda lapsed, kes olid sündinud kas vesipea või raskete lülisamba ja seljaaju vigadega. Sellised lapsed paigutati erilastekodusse, kus 120 lapse eest „hoolitsemiseks“ oli palgatud 12 hoidjat ja üks arst. Lapsed olid sunnitud päevade kaupa lihtsalt lamama, neil puudus igasugune liikumisvõimalus ning neid pesti ainult tavalise voolikuga üle pritsides.

Ragnhild Heck vastas vanaproua kirjale ja palus tema käest laste haiguskirjeldusi. Mõni aeg hiljem sai ta vastuse – paksu kirja, milles olid 80 lapse haiguslood. See oli Hecki jaoks ootamatu. Nende perekond oli küll aastaid toetanud nõrku inimesi, kuid 80 last ühe korraga — see oli tema jaoks esimesel hetkel igasuguseid piire ületav arv, kuid kapituleerimisest ei võinud olla juttugi.

Heckid võtsid ühenduse tuntud Berliini Charité haiglaga ning konsulteerisid dr. Hannes Haberli ning dr. Theodor Michaeliga. Jutuajamise tulemusena külastasid Ragnhild ja Dieter Thomas Heck 1998. a. mais Eestit, võttes kohe esmaabina kaasa 100.000 marga väärtuses ratastoole ning muid puuetega lastele hädavajalikke tehnilisi abivahendeid. Nendes ratastoolides said lapsed liikuma, üksteisega tutvuma, ka kooli minna. Seega oli esimene lähedane kontakt Tallinna Lastehaigla peaarsti dr. Anne Paaliga loodud ja juba märtsis 1999 oli võimalik nelja esimest eesti last Berliinis edukalt opereerida.

1992. a. abielupaar Hecki poolt loodud Grit-Jordan Ühing soovib eesti lapsi toetada ennekõike moto all „Abi eneseabistamiseks“. Konkreetselt tähendab see, et eesti arstid jt. spetsialistid — neuroloogid, kirurgid ja füsioterapeudid, samuti ka haldusametnikud — on kutsutud Berliini Charité haiglasse ennast täiendama. Esimestena olid Saksamaal ortopeed dr. Tiit Härma ja ortopeediatehnik Kalev Toots. Samuti on Berliinis olnud kuus kuud kestval väljaõppel tehnikud, kes peale koolitust on võimelised lastele hädavajalikke tehnilisi abivahendeid valmistama kohapeal Eestis. Vahete vahel käivad ka saksa arstid Eestis kolleegidele nõu andmas uue tehnika kasutuse osas või konsulteerides uute, senitundmatute haigustega patsiente. Peatselt on energiline abielupaar Heck jällegi Eestis omal kulul vaatamas, mida on siiani juba jõutud ära teha ja kuidas oleks kõige otstarbekam kogutud annetusteraha edaspidi kasutada. Samuti soovib saksa moderaator koos abikaasaga tutvuda olukorraga Eesti lastekodudes.

Dieter Thomas Hecki ja tema abikaasat Ragnhildi on annetuste kogumisel aidanud mitmed Saksa tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased. Näiteks on ühe arvuti abil juhitava ratastooli hind 14.000 ja ühe lapse opereerimine maksab 9000 marka, kusjuures arstid ise oma töö eest ei nõua mingit tasu. Raha läheb lapse toomiseks Eestist ühe vanema saatel Berliini, samuti tuleb tasuda voodikoha ning ravimite eest. Igaüks võib välja arvestada, kui palju on kulunud raha 30 lapse opereerimiseks ning mitmete spetsialistide koolitamiseks.

Rahapuudus annab end igal pool tunda ning oma kodulinnas shlaagerikontserdi korraldamisega näitas laulja Frank Petersen kindlasti parimal viisil oma poolehoidu Heckide auväärsele tööle. Me ei tohi unustada, et sellise suurejoonelise kontserdi organiseerimine vajab mitmete inimeste koostööd, sest peale lauljate (Ramona, Mara Kaiser, Jantje Smit, Bernd Clüver, Die Bechlers), kes kõik esinesid kontserdil honorari nõudmata ning olid oma reisi- ja majutuskulud ise kinni maksnud, oli vajalik veel paljude teistegi vabatahtlike inimeste töö, kes lava taga — ilma projektorite särata ning aplausideta — oma tööpanuse andsid. Kuid Petersen ei piirdunud üksnes kontserdi organiseerimisega; kingitusena Ragnhild ja Dieter Thomas Heckile ning eesti lastele olid Hornung (meloodia) ja Mareike (tekst) komponeerinud laulu „Vergessene Kinder von Tallinn“, mille Frank Petersen koos Corisma-kooriga Peter Kusenbachi juhatusel laulis. See esiettekanne, millest valmistati ka CD, oli kindlasti kogu kontserdi kõrgpunktiks.

Kontserdil ütles minister-president Kurt Beck: „Tähtis on, et leidub inimesi, kes ka teistele mõtlevad. Me ei või mõelda ainult majanduse kiirele arengule, vaid peame kandma vastutust meist nõrgemate eest. Tähtis ei ole abi suurus, vaid see, et nähakse (vajadusi) ja võetakse abistamiseks midagi ette.“ Lõpetuseks ulatas minister-president Heckile üle oma isikliku panuse —tsheki eesti laste jaoks. Kokku tõi õhtu annetustena sisse 20.500 marka. See on summa, mille üle võib uhke olla ja mis aitab kindlasti lahendada mitmeid eesti laste muresid. Pealegi kinnitas Frank Petersen, et ta soovib igal aastal organiseerida kontserdi eesti laste heaks. Laulja eeskuju oli lausa nakatav, sest ka Bretteni linnapea teatas, et annab heategevuskontserdi organiseerimiseks tasuta saali kasutada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teiste aitamine rikastab oma elu, toob kaasa rõõmsa meele ning kogu tööstress ununeb, nähes ühe tervekssaanud lapse näol õnnelikku naeratust. Uhke on tunda, et aitajalgi on väike panus selle naeratuse väljavõlumisel.

Märkmed: