Poole sajandi pikkune okupatsiooniaeg hävitas Eesti toimeka, ühiskondlikult arenenud, kogu riiki hõlmava maaelu. Võõras võim sundis rahvast hülgama ka oma maa ja kodu peremees olemise õigusel tuginevad põhimõtted. Ent hävitada ei suudetud siiski eestlastele omast talupoeglikult aeglaselt olukordade hindamist ja neile läbimõeldult reageerimist. Nüüd küllaltki tihti küsitud „kas sellist Eestit me tahtsimegi?” kiuste on Riigikogu valijad võimul olijad ikkagi järgmiseks perioodiks tagasi valinud. Pärast esimese okupatsioonijärgse Riigikogu valimist võidi arvata, et võimule saanutele tuleb anda aega riigivalitsemise kogemuste saamiseks ja kriitikaga tagasihoidlik olla. Ja nii valitigi tagasi need, keda oli kord juba võimule aidatud.
Arusaamine, et valitud hakkasid pidama esmatähtsaks mitte rahva soovide kohase Eesti kujundamist, vaid tagatubades sepitsetud erakondlikke eesmärke, muutus ilmselt tajutavaks pärast seda, kui juunis 2013 üks Reformierakonna skandaal mõjutas president Ilvest väitma: „Me peame möödunud aasta ja aastate sündmusist õppima, tulema probleemidest välja puhtamana kui enne. Erakondade sisedemokraatia vajab põhimõttelist muutust avatuse ja aususe suunas. Ja see muutmine on Riigikogus esindet erakondade kätes.”
Viimase Riigikogu valijad hakkasid mõistma, et riigivõim on avatuse ja aususe asemel juba üle kahekümne aasta salastanud otsuseid, mille tegemisel rahva arvamust oleks kindlasti tulnud küsida. See tajumine arvatavasti võimaldas kahel uuel erakonnal oma kulu ja kirjadega küll valimiskünnise ületada, kuid oma eesmärkidele laialdasem heakskiit jäi saamata, sest riik neid ei rahastanud nagu juba võimul olijaid. Võimuliit saadi moodustada ilma uusi tegijaid kaasamata ning erakonnad võisid järeldada, et oma eesmärke tuleb taotleda ilma avatust ja ausust tähtsaks pidamata.
Kas iseseisvuse taastajad mõistsid, et toonased sõbrad lääneriikidest lähtusid nõustamisel ka oma riiklikest huvidest ja/või isiklikust maailmavaatest, on tänaseni teadmatuks jäetud. Kindlalt võib väita, et ei Rootsi ega Ameerika Ühendriigid Eestilt midagi ametlike nootidega ei nõudnud. Kuluaarides võidi küll soovitada riigivõimul „uued eestlased kiiresti ja sügavalt Eesti ühiskonda lõimida” (Edward Lucas’e soovitus). Nõustajad ilmselt arvasid, et siinsed venelased toimivad nagu teistest rahvustest sisserändajad nende riikidesse. Mida eestlased õigeks peavad, seda ei hakatud uurima.
Enne iseseisvuse taastamise deklaratsiooni avaldamist ilmselt lepiti kokku Eesti kujundada kaherahvuseliseks riigiks. Selle riigi nurgakivideks on: põhiseaduse sätted, mis lubavad vene keelt kasutada mõnes piirkonnas ametliku keelena; tingimusteta alalise elamisloa andmine kõigile rahvusvahelise õiguse kohastele kolonistidele; Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone riigipiiriks seadustamine. Avatuse ja aususe põhimõtet eirates on riigivõim jätnud tänaseni avaldamata tegelikud põhjused, miks asuti Eesti Vabariiki taastama nagu okupatsioonieelselt oleks Eesti olnud eesti ja vene rahvusse kuuluvate elanike ühine riik või miks toda riiki, millest teised riigid olid enne okupeerimist igati lugu pidanud, ei tahetud enam taastada.
Avalikkusele on esitatud lapsikuid selgitusi eriti just kehtiva idapiiri lepingu uuega asendamise kohta. Avalikkust on teavitatud, et igati kehtiva idapiiri lepingu uuega asendamisel tekib võimalus: „rõhutada, et Eesti soovib jätkata konstruktiivset koostööd kõikide naaberriikidega” (Marko Mihkelson); „lepingu ratifitseerimine tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna” (Urmas Paet); „kontrolljoone äärse võsa eemaldamiseks” (Marina Kaljurand); tõestada, et „põhiseaduse § 122 tunnistab võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri” (õiguskantslerid); ütelda, et „piirilepe on üks asi, mida me vajame. Me ei pea politiseerima piirilepet, see on pigem asi, mis lihtsalt kuulub selle juurde, et oled riik” (president Ilves).
Võib arvata, et mitte keegi eespool nimetatud isikutest ei saanud oma ütlusi pidada õigustatud põhjusteks sõlmida leping, milles Venemaa pole Eesti suhtes võtnud endale ainsatki kohustust ning mis loob pretsedendi Tartu rahulepingu teiste sätete muutmiseks – kui põhiseaduse „eesmärkide kohane tõlgendamine” peaks nõudma Ida-Virumaa kinkimist Venemaale. Uus leping tugevdab Venemaa ja Eestis elevate venelaste väiteid, et kaherahvuselises riigis peab olema ka kaks riigikeelt. Eesti seaduste vene keelde tõlkimine kinnitab, et riigivõimgi peab teise riigikeele seadustamist vajalikuks. Taas ilma rahvalt küsimata, mida nemad õigustatuks peavad. Kuna meie riigivõimu nõustavad õigusteadlased on soovitanud leida Tartu rahulepingule „tänastele nõuetele vastav õiguslik tähendus” (Lauri Mälksoo ETV „Kahekõnes”, 13.01.11), siis võib rahvusvaheline kohus pidada väidet NSVL okupatsiooni kohta pelgalt mingiks äärmuslaste müüdiks.
Venemaal on tõenäoselt suurepärane võimalus Eestis elavate venelaste ja nende äriliste ettevõtete abil Eesti lõplikult ehk täiesti demokraatlikult oma rüppe tagasi saada. Salastatud lubaduste avalikustamine ja arutelu ning NSVL okupatsiooni tagajärgede leevendamist tuleb avatult ja ausalt arutada enne, kui Riigikogu saab hakata uue idapiiri lepingu ratifitseerimist – õigemini küll denonsseerimist – menetlema.