Talv on meil olnud sel aastal eriti pikk, lumerohke ja külm. Istume oma kodudes kui karud koopas ja ootame kevadet, mis on veel kaugel.
Siiski sumasime18. jaanuaril läbi eelmisel päeval tulnud suurte lumehangede kiriku poole, sest peapiiskop Udo Petersoo (meie Udo) tuli meile Kolmekuningapüha jutlust pidama. Sel päeval näitas isegi päike oma palet ja rahvast oli kirikus küllalt. Peale jumalateenistust oli kiriku keldris korraldatud kohvilaud. Seal peeti ka kiriku aasta üldkoosolek.
Ka pensionäride klubi ei jätnud ära oma igakuiseid kogunemisi kohviõhtutele, kuigi me read hõrenevad ja tervised halvenevad. On siiski hea vahel kokku tulla ja omas keeles vestelda.
Meie talve suursündmuseks oli Eesti Seltsi korraldatud E.V. 86. aastapäeva pidamine kohaliku restorani väikeses saalis. Kuna keegi meist ei taha enam pimedas autoga sõita, tulime juba kell 2 p.l. kohale, et valges koju jõuda.
Aktuse kava algas avasõnaga meie seltsi esimehe Ants Lübeki poolt. Ta arutles küsimuse üle, et miks me üldse tegutseme ja peame meeles oma tähtpäevi? Samas ta andis ka vastuse, et selles ongi eestluse mõte, sisu ja jonn. Kui loobume tegutsemisest, siis pole ka enam eestlust.
Ta andis ka lühiülevaate meie rahva ajaloost: „Eestlased on elanud üle 5000 aasta Läänemere rannikul. Muistsete eestlaste vabadus kestis kuni aastani 1221. Selle järel tuli 700 aastat vabaduse kaotust, mis kestis kuni aastani 1918, mil Eesti kuulutas ennast iseseisvaks Eesti Vabariigiks. See vabariik kestis ainult kuni 1940. aastani. Sellest ajast peale oli me kodumaa vabadus hävitatud Nõukogude Liidu ja fashistliku Saksamaa poolt. Alates 20. augustist 1991 on vabaduse päike paistnud üle Eesti.“
Kõneleja soovitas meil kõigil uhkusega endile öelda: „Eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlane olla on uhke ja hea!“
Aktusekõne pidas seekord Elmar Põldma. Ta tuletas meelde, et 23. veebruaril möödus 130 aastat Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi sünnist. Kõneleja kordas presidendi sõnu, mida ta rääkis 1939.a. sügisel Kaarma linnusel Saaremaal sinna kokku tulnud rahvale: „Iseseisev Eesti, meie oma põllupind ja talu, Eesti rand ja meri — see on püha pind, kus seisad ja töötad. Meie iseseisvus on võidetud kalli hinnaga ja iseseisev Eesti on üles ehitatud visa tööga. Kui kerkivad mustad pilved taevasse ja me ei tea, mis need meile võivad tuua — ärge kartke! Kõikumatu usk Eesti iseseisvusse ja valmisolek oma iseseisvuse kaitseks on meie tuleviku pandiks! Eesti rahvas pole kunagi kartnud ohvreid. Ükski ohver oma vabaduse ja iseseisvuse eest pole liiga kõrge!
Meie maad ja rahvast võivad tabada rasked katsumuse ajad ja pind meie jalge all võib kõikuma lüüa. Ükskõik missugused tuuled meie maast ka üle võiks käia — ükski ei saa Eestit ja ta rahvast lõplikult hävitada! Rahvas, kes ausalt ja töökalt oma maad ja elu üles ehitab ja kindlat usku oma südames kannab, ei hävi iial!“
Kõneleja toonitas, et presidendi sõnad on maksvad ka tänapäeval. Eesti on jälle vaba ja ta jääb vabaks niikauaks, kuni ta rahvas on tema üle uhke ja ei unusta kunagi, kus ta kodu asub.
Kõneleja tuletas ka meelde kõiki võitlejaid, kes andsid oma elu Eesti vabaduse eest. Ta lõpetas oma kõne lootuses, et vabaduse päike valgustaks ja soojendaks me ilusat kodumaad ja annaks jõudu meie rahvale.
Järgmiseks luges Ellen Ott liigutava luuletuse tema ilusast lapsepõlvest vabas Eestis. Siis rändas mälus üle mitme maa, kuni jõudis tagasi oma väikese kodu juurde Eestis, mis on kõige armsam surmani.
Herman Kirs palus koosolijail püsti seista ja austada minutilise vaikusega langenud sõjavendi.
Ants Lübek lõpetas aktuse tervituste ettelugemisega.
Peale aktust algas lõunasöök ja jutuajamine vaikse Eesti kandlemuusika saatel helilindilt. Koos oli meid küll ainult 22 inimest, aga meeleolu oli hubane ja meil oli hea olla.
Talv Sault Ste. Marie
Eestlased Kanadas | 19 Mar 2004 | Helgi MännisteEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
