Kiirem kui suusatamine? Kalle Amolins avastamas uut suusavõistluse strateegiat. Foto: Roland Amolins
15. ja 16. veebruaril pidas Toronto Kalevi skautlipkond Kotkajärvel talilaagrit „Küjula“ (uus poiste släng kõva külmaga ilma jaoks). Kokku oli 19 osavõtjat hundude, skautide ja vanemate ridadest.
Laagri juht nskm. David Hogg avas laagri laupäeval lühikese tervitusega ja lipu heiskamisega, millele järgnes lõunasöök. Talvine tegevus nõuab poistelt palju energiat, mistõttu skaudid tegid kindlaks, et neil olid „paagid“ täis enne tegevusrikast päeva. Poisid (ehk suuski kandvad tolmuimejad) „tõmbasid“ laua täiesti puhtaks. Köögi „kindral“ e-sk. Priit Rosenberg vaatas pealt, kui nad nautisid tema kätetööd ja laagri fotograaf dr. Roland Amolins jäädvustas masinate (ehk poiste) tegevuse filmile.
Pärast lõunat saadi saun korda ja käima. Sauna kütmine on talvel kõva töö – vesi on ju sügisel välja võetud; trepid, mis viivad järve äärde lumega kaetud ja järv ise jääkaane all. Nii tuli poistel kaevata rada sillani välja, kus raiuti siis jäässe kirvega auk. Seal täitsid nad panged ja viisid vee jälle üles. Täitsid sooja vee paagi ja siis tõid veel külma vett juurde. Tehnilist abi ja nõu andsid nskm. Pearu Tamm, e-sk. Margus Verder ja e-sk. Robert Martjak, kes jäid jäid tegutsema saunameestena.
Kui see suur asi sai tehtud, läks grupp uuesti järve peale, kus puuriti jäässe auk. Priit oli kaasa toonud allveekaamera, mida jääkalurid kasutavad. See kaamera saadeti peenikese liini kaudu vee alla, kus tulesensorid aktiivselt kogusid valgust pildi jaoks. Grupp vaatas ülevalt ekraanilt, kuidas Priit otsis kalu ja ideaalset sügavust õnge jaoks. Oi, küll on tehnika edasi jõudnud – vanasti sai õngenöör niisama sisse lastud ja jäi üle vaid oodata ja loota parimat!
Ja siis asuti suusamatkale. Suure kontrastina eelmise aasta laagrile, mil oli 4 kraadi sooja, valitses tänavu tugev pakane — nii paar tosinat kraadi „keldri poole“ ehk -20?C !
Kalevi skaudid Kotkajärve peamaja kõrval, suusavõistluse eel. Foto: Roland Amolins
See lõi poiste põsed kohe punaseks, ja suusatamine oli selletõttu ka palju kiirem. Suusad libisesid kergelt ja hästi külmal lumel, poisid sõitsid hea kiirusega raja läbi. Päikesepaisteline ilm tegi asja veelgi meeldivamaks. Matka juhiks oli nskm. Toivo Pajo, kelle juhtimisel sõideti matka ajal ka võistlusrada sisse.
Pärast matka toimusid tavalised talvised tegevused ja naljad. Skaudid Mati Kuld, Remi Raamat, Leks Raamat ja Armand Leppik ehitasid suure suusahüppe mäe, kust poisid tõusid lumelaudadel õhku. Mõnedele hüüti hurraa — teised said aga maitsta suutäie lund.
Pärast õhtusööki tehti peamaja kaminas lõkketuld, kus grupp jagas lõkkenalju ja -laule. Poiste auks tuleb öelda, et nad olid üllatavalt head lauljad. Toronto Eesti Meeskoori tuleb Kalevi ridadest kindlasti paar väga head lauljat! Lõkkevanadeks olid e-sk. Robert Martjak ja e-sk. skj. Margus Verder. Pärast lõket nauditi oodet ja siis läksid skaudid veel hilist saunasoojust otsima.
Puud pakkusid ainult oksi, nende lehed olid juba ammu maha langenud ja lumise valge tekiga kaetud. Selges taevas säras täiskuu. Järve peal suusatades näisid teel sauna asjad nii valged, et seal oleks võinud kasvõi sedasama ajalehte lugeda.
Pühapäeval toimus suusavõistlus. Ilm oli üleöö veel külmemakski muutunud ja suusarada, mis oli laupäeval sisse sõidetud, kõva ja kiire.
Skautidest võitis Remi „Veerpalu” Raamat (juba teist aastat järjest); vanemskautidest Robert Martjak ja hundudest Taavo Tralla (kelle ema Liis läbis raja sama kiirelt kui vanemskaudid!).
Laager lõppes pühapäeval pärast lõunasööki, kus noored, juhid ja vanemad nautisid koos vorsti ja saia, enne kui nad autode juurde tagasi suusatasid. Jälle üks laager raamatutes, jälle taskutäis lund ja mälestusi – millest üks kestab kauem kui teine, muidugi.
