Tammsaare avamisest. Postmodernse ajastu loovisikud liiguvad kogu globaliseeruvas maailmas oma teed. Ameerikas töötavad Bulgaaria päritolu kunstnikud Marcovid reisivad mööda maailma ning katavad kangaga näiteks arhitektuurimälestusmärke. Üks nende viimase aja kõmulisemaid projekte oli Saksa Riigipäeva hoone katmine. Nüüd, avades Elem Treieri raamatu „Tammsaare elu härra Hansenina“ (Tallinn: Olion, 2002) vaatab meile vastu samuti kangasse pakitud kirjandusklassiku kuju, mis on küll fotomeenutus 30. jaanuarist 1978, meie kirjandusklassiku viimasest suurest juubelist, kui Estonia juures pargis avati Jaak Soansi tehtud kuju. Elem Treieri poolt taolise Tammsaare foto avaldamine on väga sümboolne, semiootiliselt väljendudes on selle foto avaldamine kui omapärane manifest ühe põlvkonna kirjandusajaloolaste ponnistustele. Teatud biograafilise suuna allikad hakkavad end ammendama, sest pole enam neid, kellelt veel saaks mälestusi koguda. E. Treier avaldab huvitava kokkuvõttena raamatu lõpus ülevaate aastatepikkustest vestlustest kirjaniku lesega „Käthe Veltmanni ja Anton Hanseni abielu Käthe jutustuse põhjal“, lisades mälestustele ohtralt juurde ka teisi autori poolt faktoloogia kontrollimiseks juurde toodud allikaid.

Allikate ammendavusest. Kui kultuurifilosoofid on kuulutanud ajaloo lõppu, siis tavauurijatel võib vahel olla olukord, kus pole enam fantaasiat, et leida uusi allikaid. Tartu ülikoolis räägiti aastaid prof. Ago Künnapi probleemist ühe soome ugri väikerahva keele uurimisel, sest viimane selle keele elav kandja suri. Midagi taolist on kätte jõudnud meie Tammsaare biograafia uurimise alal. Lugedes E. Treieri raamatut, märkab lugeja, et Tammsaare biograafia taastati suuresti naiste mälestustele toetudes. See on muidugi suulise pärandi kogujatele üldse tuntud fenomen, sest mehed meie kultuuris leiavad targema olevat vaikida ja viivad oma mälestused endaga kaasa. Kuid ka aeg Tammsaare surma järel vajutas siia oma pitseri. E. Treier pühendab härra Hanseni sõprade saatusele eraldi osa (Sõprade ja tuttavate saatusi sõja ja okupatsiooni ajal). Tõde on valus, aga suurel osal Tammsaare sõpradel polnud enam võimalust pärast II maailmasõda oma mälestusi jutustada, sest nad ei elanud seda aega üle. Seetõttu, kui kirjandusteadlased on aastatega kogunud kokku rohke mäletustekogumi, siis nüüd oleks aeg seda materjali analüüsida ka teiste erialade teadlastel.

Näiteks semiootikud või siis rahvaluuleteadlased peaksid tundma metoodikaid, mis avab sügavamalt näiteks naiste suulise jutustuse tagapõhju.

Tammsaare kui salapärane härra Hansen. Pidi ikka suur metamorfoos toimuma, kui Albu valla talupoja poega, ka tema tulevane abikaasa härra Hanseniks kutsus. Treier avaldab oma uues Tammsaare raamatus („Tammsaare elu härra Hansenina“) kokkuvõtte tema vestlustest Käthe Veltmaniga, kus me loeme: „Tammsaare algas minu juures abielu Tallinnas alles 1. septembril 1919, käe otsas ainsa varandusena ruuduline riidekohver. Selles oli kaks poolt: ühes ihupesu, teises vanad raamatud, mõned nendest „kapsad“. Minul oli suur austus oma „korterikaaslase“ vastu, mina teietasin teda kaks kuud ja kutsusin oma abikaasat nimega „härra Hansen“. K. Hansen on naiselikult tabavalt täpsustanud härra Hanseni olemust: „Tema varandus polnud kuues voodilinas ja kuues paaris ihupesus, mida oli Koitjärvelt kaasa võtnud, vaid temas endas.“ Seega võime öelda, et 40. eluaastaks oli talupoja poeg oma vaimse arendamisega teinud endast ümbritsevate jaoks härra. Abiellumisega läbis Anton Hansen 40-selt suure murrangu oma elus ning just siis sõitis ta ühise kooselu alguses oleva elukaaslase üllatuseks „kohe paariks nädalaks Tartusse raamatukogudes töötama“, kuhu ta olevat K. Hanseni mälestuste järgi sõitnud hiljemgi. Hansen oli mitte ainult vaimselt, vaid vähemalt esialgu ka väga paljude isiklike sidemete kaudu seotud Tartuga, tal oli keeruline nendest sidemetest korraga lahti rebida.

Tartu kultuuriruum 20. sajandi algkümnendil kui Tammsaare maailmamudel.

20. saj. alguse Eesti haritlastest oli Tammsaare omamoodi erandlik oma arengus. Kui väga paljud läksid Euroopasse reisima ja kogusid nii oma arenguks vajalikke teadmisi ja emotsioone, siis Tammsaare oli nendega võrreldes paikne. Tema maailmarännakud toimusid raamatute taga istudes. Ka hilisemad pakkumised jäid tema poolt realiseerimata (diplomaadi ametist äraütlemine; Pariisi reisi ärajäämine abikaasa nõudel jne). Elem Treier kirjutab raamatus „Tammsaare ja tema „Tõde ja õigus““ (2000): „Epopöas on segamini luule ja ajalugu, kirjaniku kodukohas on segamini epopöa ja ajalugu — see on aga probleemide kahekordne segiminek.“

Samasugune mitmekordne probleemide segiminek on toimunud tegelikult ka Tammsaare sidemetes Tartuga. Enamik tänapäeva eestlasi ei suuda oma mälus sageli vahet teha oma teadmistel Anton Hanseni kui ajaloolise isiku ja „Tõe ja õiguse“ Indreku Tartu perioodi sündmuste vahel. Anton Hanseni jaoks oli Tartu periood seotud gümnaasiumis õppimisega, kuid eriliselt tähtis tema jaoks oli Tartu ülikooli õigusteaduskonnas õppimise periood aastatel 1907—1911. Anton Hanseni vaimse arendamise periood langes elukogemuselt küpsemasse perioodi, kui see oli tema paljudel sõpradel olnud ja kui see on keskmiselt ka tänastel noortel. Ta õppis Tartus „kui hull“ vanuses, kus paljud tema teaduskonnakaaslased juba advokaadikarjääriga oma majanduslikule sõltumatusele ja perekonnale alust panid. Tartu vaimne keskus on juba looduse poolt surutud väga kitsasse ruumi Emajõe ja Toomemäe vahelisele ribale. Seetõttu sel alal tegutsevad inimesed on sageli surutud keskkonda, kus nad lihtsalt peavad kokku puutuma ja hästi või halvasti üksteist mõjutama. Kui positiivse külje pealt võttis Anton Hansen Tartust kaasa ühelt poolt juurateadmised keskmiselt kindlalt hea tasemega noortelt professoritelt. (Sel ajal õppis põlvkond juriste, kes sõimas 1920—1930-ndatel Tartu Ülikoolis juristiks õppinuid nende teadmiste puudulikkuse pärast „konspektnikuteks“ ehk inimesteks, kelle teadmised juurast põhinesid vaid üliõpilaskonspektil ja mitte tööl kirjandusega, nagu see oli kombeks veel 20. sajandi alguses nii Tartu, Peterburi kui Moskva ülikoolides).

Samuti paistis ta silma suure lugemusega kirjanduse vallas (mõelge vaid F. Dostojevskile), mida ta üliõpilasena avardas keelte õppimise kaudu. Kuid Tartust ta võttis kaasa ka teatud traumeerivaid kogemusi, mis tema isikliku elu korraldust mõjutasid kuni elu lõpuni.

Raja Teele tahtis minna mehele põllumehele, Tammsaare noorpõlve daamid advokaadile.

Anton Hanseni elu ristus vähemalt enne abiellumist paljude naistega. Me teame sellest tänaseks küllalt palju, et meil võiksid tekkida teatud fantaasiamängud, kuid sageli siiski ka liialt vähe, et tõsta nii mõneltki saladuselt tekk täiesti. Tammsaare naine Käthe ei jäta oma mälestuses ka seda teemat puudutamata. Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas õppimise ajal olevat Anton Hansenit innustatud teaduskonda lõpetama ja advokaadikarjääri kasuks otsustama ka tema naistuttavad. Taolise Raja Teele dilemma taha olevat läinud Anton Hanseni kõige lõõmavam huvi Tartu õllevabrikandi tütre Hildegard Lõhmuse vastu, kellest sai ei kellegi teise kui Jaan Tõnissoni naine. Miks pole mõni meie näitekirjanikest seni kirjutanud veel näidendit „Anton Hansen ja Jaan Tõnisson“? Kirge ja draamat peaks ju kirjaniku fantaasiale leiduma.

Anton Hansen ja Mozart. Anton Hansenit Mozartiga võrdlema suunab mitte kirjaniku huvi muusika vastu, vaid mõlema mehe abielu lugu. 1999. aastal ilmus Viinis prof. Werner Ogrise monograafia Mozarti abielust. Ka E. Treier püüab Anton Hanseni abielu Käthe Veltmaniga veidi vabastada levinud müüdist kui suurvaimu ja kurja naise kooselust. Siin tasuks tsiteerida Leonid Tretti, kes on öelnud, et muusad, kes olid Anton Hansenile hinge puhunud kauneid vaimuandeid, saatsid teda läbi elu truude kaaslastena. Kuid teda saatis läbi kogu elu ka mure, mis säilis isegi ta kõige suurema kuulsuse ajal. E. Treier avab Tammsaare arveraamatutele toetudes tema abieluaja materiaalse poole. Anton Hansenil oli raskeid aegu, kuid oli ka aegu, kus ta suutis kuus teenida enam kui Eesti Vabariigi minister.

Esimese põlvkonna haritlasena võitles ta elukutselise kirjanikuna oma positsiooni eest ühiskonnas. Ta taotles kõrget elustandardit oma perele. Seega tasuks tänastel kirjanikel lugeda Anton Hansenit oma ametiühingu esimeheks, kes Eduard Vilde (1865 1933) järel võitles Eesti ühiskonnas kätte elukutselise kirjaniku elustandardi. Ilma Anton Hansenita oleks see ilmselt Eestis ehk veelgi madalamal, kui ta täna on.

Anton Hansen-Tammsaarega Tartus AD 2003.

Tulles aastal 2003 Tartusse, et rääkida Õpetatud Eesti Seltsis meie kirjandusklassiku Anton-Hansen Tammsaare 125. sünniaastapäeva eelõhtul, ma mõtlesin, milline võiks olla see sõnum, mida me võiksime siit kaasa võtta. Prof. Rein Veidemann avaldas hiljuti arvamust Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kohta, et eepose Kalevipoeg kirjutamisega tõstis ta eestlased Euroopas kultuurrahvaste hulka. Samas väidab Veidemann, et 21. sajandil jätkub tendents, kus üha vähem eestlasi loeb meie eepost ja ta arvab, et kui Kreutzwald poleks eepose lõppu kirjutanud neid kuulsaid kaheksat rida, siis oleks ta ehk tänaseks isegi ehk peaaegu unustatud. Kreutzwaldi ja Tammsaaret seob kindlasti asjaolu, et nad olid mõlemad esimese põlve haritlased ja nad mõlemad on oma loominguga aidanud meie kultuurilool jõuda oluliste murrangukohtadeni. Tammsaare on oma eluajal on väitnud, et ta ei sooviks saada klassikuks, „keda kõik teavad, kuid keegi ei loe ega armasta.“ Me teame, et Tammsaare sai juba oma eluajal Eesti ühiskonna jaoks klassikuks (keda kõik teadsid), kuid esialgu veel Tammsaaret loeti. Kui me täna mõtleme Tammsaarele, siis võiksime ka küsida endalt, millised oleksid need kaheksa rida (mõtet)Tammsaarelt, mis meie kultuuri püsimisele on sama olulised kui Kalevipoja kuulsad lõpuread. Tammsaarelt peaks võtma ehk Hundipalu Tiidu ütluse „Tõe ja õiguse“ esimesest osast: „Hoia aga teda hoolega,“ rääkis Hundipalu Tiit Marile, „tarkuseks pole rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust. Kui temast kord õpetatud mees saab, siis pistab ta meid kõiki ühes meie suure rammuga kotti. Ja Vargamäe peaks ometi jõudma ühtegi poega koolitada, kas või Tartu suurkooli saata.“

Arvamus

TRENDING