Maarja Pärl Lõhmus
12 Müütidest üle: Eesti kultuur ja keel ei pea võistlema vaid elama, elu pole võistlus
1988. aasta Loomeliitude arutamisel tõuseb küsimus, kuidas toimus 1940. aastal Eesti kui riigi kaotus. Nüüd on 1988 aga olukord, kus Eestit kui riiki hakkavad kirjanikud uuesti sõnastama, kõneks tuleb lõpuks ka taastamise võimalus.
Kui 1940 kadus Eesti riik, siis eksiili-Eestis elas riik ja eestimeelne kasvatus edasi – kommunistliku tuleviku unistuse saavutamise kohustust väljapool Eesti NSVd polnud.
Eesti NSVs aga algas uue nõukogude elu ehitus, sõjas hävitatud linnade ja kohtade taastamine.
Eksiili-Eesti kõige suurem ime on igapäevane töö skautide ja gaididega – milline pühendumine ja mõtestatus, kui vaatan vanu filme VEMU (Toronto Eesti) arhiivis. Eksiili-Eesti filme peaksid väga mõtlikult vaatama ka praegused noored ja noortejuhid, sest nendest on palju õppida. Kõigepealt jääb silma personaalsus, kuidas iga ühiskonnaliige on tähtis, pole formaalsust, inimesed on siiralt maailmahuvilised ja õpetajad panustavad siiralt iga eesti lapse arendusse.
Seega on maailmakujunduse võtmeküsimus: milliseks maailmaks ja milliseks tegutsemiseks lapsi kui tulevasi otsustavaid inimesi ette valmistatakse??
Võrdluseks: siin on suur erinevus Eesti NSV lapsepõlvedega, kus tuli liituda oktoobrilapse ja pioneeri ja komsomoliga ning ülimad treeningud olid rividrillid, kus harjutati fanfaari ja trummi saatel marssimist, korraldati linnade ja rajoonide rivivõistlusi, milleks harjutati isegi ainetundide ajal. Rividrillidest puudumiseks pidi olema väga tõsine põhjus, päästis näiteks õping muusikakoolis. Selline noorte aja ja potentsiaali raiskamine kais 1970ndatel ja 1980ndate algulgi veel täies hoos. Nii igal aastal nagu aamen.
Just noorte väärtusmaailmade ja perspektiivide lahku kasvamisest on väga kahju, sest praegu pilte taas ühele ajaraamile kokku saades näeme, et pärast ühiste laagrite perioodi üliõpilasaastad ja tööaastad võivad inimesed olla elukaare laiali pillutada selliselt, et side pikaks ajaks kaob. Nii on läinud mõlemal poolel – kodueestis ja eksiilieestis.
Eesti NSVs olid sõnad ‘skaut’ ja ‘gaid’ keelatud mõisted, neist ei kõnelnud keegi.
Ehk nagu Hando Runnel ütles: selleks, et muuta ühiskonda tervikuna, tuleb alustada isiku vabadusest, inimõigustest.
Uuesti tõsteti üles 1940. aasta nn Sovetimaailma ja kommunismiehituse algusmüüdid üles ka 1988 loomeliitude pleenumil ning uuritakse põhjalikult, mida algul on lubatud ja kuidas algmüüdid moondusid.
Avalikkus kannab müüte ja loob müüte
Müüdid on usaldusväärsed ja kindla kultuuri põhised diskursused, mis tiirlevad võtmesümbolite ja põhimetafooride ümber, ilmutades ja kandes edasi põhilisi süsteemimärke. Müüdid võivad olla autoriteetsed sõnumid või tekstid, mis tuginevad võtmesümbolitele ja põhimetafooridele nende ümber. Nad osutavad kultuuri põhikihi märkidele ja arendavad neid. Samuti annavad nad vastuseid inimeksistentsi põhiküsimustele. Siin vaatlen alljärgnevalt müüti ja mütoloogiat mentaalse konstruktsiooni laadina, mis hoiab ühiskonnas tähendussüsteemi kohta. Mütoloogilise süsteemi aluseks on mütologiseeritud väärtused.
Näeme, et 1988 a soveti müüdisüsteemi lõpus hakatakse uurima, mida kehtestatud müüt algselt sisaldas, millel müüt põhines ning kuidas müüti on üleval hoitud ilma, et selle sisu vastaks reaalsusele.
Samuti tehakse müüdirikke – faasis selgeks need sotsiaalsed struktuurid, mis toetavad kehtestatud ühiskondlikke müüte, tagamaks nende pidevat kordamist, isikustamist ja püsima jäämist. Tehakse selgeks, mida on vaja muuta, et senine kehtestatud müüdisüsteem kokku kukuks.
Loomeliitude pleenum on müüdirikke ja müüdi-kukutamise koosolek.
Vaatame, kuidas pleenumil tõstetakse üles 1940. aasta müüt ning selle üle arutades jõutakse tõdemuseni, et praegune parteijuht peab lahkuma.
Heinz Valk küsib sovetimüüdi kohta: mis toimus 1940 – mida Eestile lubati?
Kunstnik ja karikaturist Heinz Valk tõstab Loomeliitude pleenumil Eesti NSV põhimüüdi: mis ikkagi toimus aastal 1940, mida eesti inimestele lubati. Heinz Valk:
“Neeme Ruus ütles 22. juulil 1940 Riigivolikogus: «Meie tahame astuda Nõukogude Liitu iseseisva liiduvabariigina, sest me tahame, et meile oleks kindlustatud Eesti suveräänsus, Eesti iseseisvus ja Eesti rahvuslik kultuur.
Nigol Andresen 22. juulil 1940 Riigivolikogus: «Sotsialistlike rahvaste liitu astumine rahvana, vormiliselt omaette riigina ärgu olgu mõistetud teistel kui üsna kuritahtlikult mõtlejail meie iseseisvuse likvideerimisena. Ka riigiõiguslikust seisukohast ei tohiks niisugust astumist teise liitu nimetada iseseisvuse likvideerimiseks. Vormiliselt jääb Eesti riik meie arusaamade järgi püsima.»
Niimoodi mõeldi Eesti iseseisvusest siinsamas saalis 48 aastat tagasi.
Samal ajal aga keeras Kremlis üks meile hästi tuntud mees vuntsi ja mõtles asjast hoopis teistmoodi. Meie ajalooteadus ja propagandaamet pakuvad meile vaidlustamatu tõena tollaste sündmuste peaaegu idüllilist kulgu: rahvas tahtis ja rahvas otsustas! Jaa, tõepoolest. Jälgides juunipöörde kujunemist, ei leia me märget, et rahvas oleks otsustanud Eesti iseseisvuse likvideerimise poolt.
Ometigi ta kadus, see iseseisvus! Ja on kadunud tänaseni!”
Heinz Valk tõstab küsimuse, kuidas lubaduste müüti rikuti ja kuhu lubatud iseseisvus kadus ning on kadunud tänaseni. Järelikult on Loomeliitude pleenumi peasuund taastada see, mis on valelubadustega kaotatud - Eesti iseseisvus.
Heinz Valk rõhutab, et tuleb järgida Eesti NSV konstitutsiooni:
“Eesti NSV põhiseaduse § 68 alusel on Eesti küll suveräänne riik, kes teostab iseseisvalt riigivõimu oma territooriumil, kuid miks üks suveräänne riik, kes iseseisvalt omi asju otsustada võib, peab isegi ajalehe väljaandmise luba Moskvast küsima? See küsimus ajaks kimbatusse iga riigiõiguse spetsialisti. Nüüd jääbki mulle arusaamatuks, miks pole me seda traagilist asja julgenud välja ütelda ning peame senini õiglaseks ja pühaks, et sotsialistlik Eesti rajati stalinliku antihumaanse ja ebademokraatliku rahvuspoliitika vundamendile, kus ta mõningate pisiparandustega püsib tänaseni. Miks lepime sellega, et eesti rahva tollaseid demokraatlikke tõekspidamisi ignoreerinud jõupoliitika muutis Eesti iseseisvuse pelgalt rahvusliku ornamendiga kaunistatud dekoratiivsildiks?
Kas sellist iseseisvust lubasid juunikommunistid?”
Kas Eesti NSV konstitutsioon aitab Eesti ühiskonna lubatud vabaduse – suveräänsuse juurde tagasi? Mis sammu peab selleks astuma 1988 a Loomeliitude pleenum oma kokkuvõtlikus otsuses? Heinz Valgu mõttearendus 1940. aasta nn revolutsioonist jõuab mõttekäiguni, et Eesti NSV parteijuht Vaino tuleb tagandada.
Valgu mõttekäik on sõnastatud niimoodi: “Samas aga tuleb tõdeda Eesti iseseisvuse tagamise võimatust seni, kuni selle küsi¬muse peamiseks otsustajaks jääb Karl Vaino oma kaasstagnantidega. Seega enne riigireformi tuleks läbi viia juba ammu vajalikud muudatused meie vabariigi juhtkonnas, mis aga teatavasti on väljaspool meie pleenumi võimupiire. Ainuke, mida me saame teha, on Karl Vaino senist, rahva silmis põhjalikult kompromiteerunud tegevust arvestades võtta meie pleenumi resolutsiooni rahulolematuseavaldus tema edasise püsimise kohta EKP Keskkomitee I sekretäri ametikohal.”
Eesti NSV kõige pühama müüdi rike oli sellega alanud koos ettepanekuga taastada Eesti iseseisvus.
_____
Heinz Valk (1988: 156 – 158):
“Riigi aluseks on tema põhiseadus ja selle garanteeritus ning sellest tulebki meil alustada. Iseseisvusega on ju sama mis vabadusegagi: kas teda on või mitte.
Poolikut iseseisvust ei eksisteeri.
Seega tuleks meie riigivõimuorganeil kiiremas korras vastavate seaduste toel tagada sotsialistliku Eesti iseseisvus, mis annaks meile täieliku õiguse oma majanduslike, kultuuriliste ja sisepoliitiliste probleemide üle otsustamiseks.
Iseseisvuse puudumine pidurdab juba praegu olulisel määral uuenemisprotsessi Eestis.
Poliitiliselt ja sotsiaalselt arenenud kultuurrahvana oskame me nii tööd teha kui ka riiki valitseda ega pea Moskva guvernantidelt kogu aeg käest kinni hoidma.”
