13 Läbi nähtava ja nähtamatu eesriide
Kui 2016 kevadel avaldas EU Observer lühiinfo hulgas saksa organisatsioonide tänupöördumise oma valitsusele, et need on suutnud nihutada võimaliku sõjajoone raudkardina, ‘iron curtian’ Saksa joonelt Balti joonele, jõudis mulle kohale, et mõtlemine eesriietest käib ikka veel igapäevapoliitika juurde ning väga mõtlematu piirisõdades oodata, jätta end piirile. Targem on tegelda oma kultuuri ja kunsti teadvustamise ja õpetamisega Eestis endas ja maailmas.
Eestis on täna kurb küüdituste 69. mälestuspäev, 20. sajandi Sovetivõimu hind jõuab järjest teravamalt kohale. Kuuldud ja aimatud, loetud ja lugemata lood tõstavad me õlgadele palju vaevalugu, millega me põlvkonnad peavad väärikalt elama.
Ehkki mitmed poliitikud on lootnud, et peagi mälu vaibub ja vaikib, on tegeliku mälu kohustus pigem intensiivsem, märgid on settinud kultuuri. Ka Narvas alustasid Tartu kolledži üliõpilased kommet, et 25. märtsil panevad Narva Raeplatsi mälestusküünlaid täis. Tartu, Pärnu, Tallinna väljakutel on see aastaid nii. Tähenduste rindejoon jookseb praegu igapäevaselt mitte suurte sündmuste vaid inimeste vahel ja inimeste sees.
Kui mõistetakse, mis on kultuur, kui tehakse vahet poliitikal ja kultuuril, siis kultuuriline mõistmine võib lähendada inimesi.
Näide Soomest on Helsingin Sanomat
Näiteks Soome keskse päevalehe Helsingin Sanomate (Hesari) tiraaž on 320 000, + online tellijad. Hesari ja Yleisradio on tänapäeva Soome kirik, nagu siin öeldakse. Hesari kultuuriosakonna juhataja Katarina Baer rõhutab, et kogu Soome ühiskond koondub just kultuuri ümber ning praktiliselt igas Soome kodus olemasolev Helsingin Sanomat hoiab seetõttu tugevat ühendavat kultuuri-dominanti.
Soome loodab ja loob oma kultuurile. Soome klassika, uudne kunst ja kultuuritõlgendus laiemalt on kõik võrdselt olulised, et aktualiseerida igapäeva-Soome kultuuri ja ühiskonda. Ühiskonna kultuuri konsensus on väärtuslik.
Mul on uus kohvikruus.
Värske kingitus Sillamäe gümnaasiumist. Märk sellest, kuidas sain uue kultuurikogemuse.
Gümnaasiumi ühiskonnaõpetaja kutsus loenguid pidama 9. mai ja nn georgilindi tähendusest. Kõnelesin Sillamäe noortele eluliste näidete najal, et demokraatlikus ühiskonnas võivad poliitiline sfäär ja kultuuriline sfäär olla kaks erinevat valdkonda, mille allikad ja eesmärgid võivad olla erinevad.
Aga kuidas saab nn NSVLiidu Suure Isamaasõja võidupäev 9. mai olla jätkuvalt poliitiline sündmus, kui oma loomult on see saanud mälulooks, ühe kultuuri osaks. Kuidas kultuuri ideologiseeritakse, tekitatakse poliitilise vastandumise märke.
Kultuurivälja puhul vaatame traditsioonide, pärimuse ning sellest kasvanud kunsti tähtsust. Poliitvälja puhul vaatame ideoloogiate rolli ühtlustamisel ja otsustamisele suundumisel. Niimoodi neli tundi ohtralt näiteid igapäevast ja ühiskonda märgisüsteemi kirjeldusi. Lõpus näen esiridades huvilisi kaasanoogutajaid.
Arutame poliitilisi ja kultuurilisi märkide erinevusi edasi koridorist ukseni.
Mõtlen, et küllap on see kõik juba ammu õpikutes kirjas ja läbi arutatud teema. Aga nii see pole, see on olnud vaikuse ala, kujunenud komberuumis pole olnudki kombeks arutada.
Rein Veidemanni kõne õpetab, kuidas ‘pagulane oma maal’ pöörata ‘poliitiliseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks iseolemiseks’
1988. aasta loomepleenumi kõnedes näeme esinejate erksa tunnetusega sõnastatud sisetunde kirjeldusi. Eestlased tunnevad end omaenda maal pagulastena. Muidugi on vahe, kas ‘tunned’ pagulasena või ‘oled’ pagulane.
Rein Veidemann alustab oma kõnet Uku Masingu tsitaadiga, millega Karl Ristikivi lõpetab 1954. a ‘Eesti kirjanduse loo’: ‘Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet,
naine ja laps, on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee, siis kui maad pole enam meil järgi
võime süüdata merede vee.’
Need read sobivad piltlikustama meiegi hetkeseisu. Sest tõepoolest, pagulane omal maal - see on masendav perspektiiv, mille ees seisame, võttes kokku kaotused ja ummikteed, mille on pärandanud sotsialismi ideed põhjalikult kompromiteerinud stalinlik režiim ja selle pidevalt ilmnevad restauratsioonikatsed tänases ajas.’
Veidemann esitab kaks manifestset plaani. Kõigepealt nimetab kolm tegevusvaldkonda, mille arendamisele keskenduda; need on poliitiline, majanduslik ja kultuuriline iseolemine.*
Tegevusvaldkondade praktiliste tööde läbiviimiseks nimetab ta rahvuskultuuri kontinuiteedi taastamise programmi neli sammu:
1. Massiliselt hävitatud kirjanduse taastamine – Eesti identiteedi moonutamise lõpetamine;
2. Väliseesti kultuurikogemuse kui eheda Eesti jätkamise ja edasikandmise tagasitoomine kodu-Eestisse;
3. Liitumine üleilmsete kultuurikeskuste võrgustikega;
4. Eesti rahvusteaduste prioriteetsus (Teaduste Akadeemias), eestluse uuringute arendus, põhimissiooniks: luua adekvaatne pilt rahva elust, unistustest ja sisendada talle eluusku. **
1988 kõneleb Rein Veidemann koormast kui hirmuäratavast võlast oma rahva ees, mis ootab tasumist enne uute rajajoonte seadmist. ‘Hirmuäratavat võlga oma rahva ees pole aga võimalik täita senisel viisil, kus poliitka on orienteeritud üksnes ülevalt alla ja kaugelt lähtuvate käskude täimisele ja kontrollile.’
Kas Sillamäe on väliseesti?
Aga tänast Sillamäe juttu kuulates ja Rein Veidemanni loole mõeldes mõtlen, et sellise olukord üks põhjus on pikk venekeelse ajakirjanduse kui propaganda töö Eestis. Ka meie teaduslikus ajakirjanduseuuringus selgub, et 1940 – 1990 Eesti venekeelne ajaleht ‘Sovetskaja Estonia’ kirjeldas kõike ideoloogilist ja isegi poliitilist kui ‘kultuuri’.
Eesti venekeelset rahvast on harjutatud juba mitu põlve sellega, et ideoloogia ongi kultuur. Kultuuri tähendus meie mõistes kui päriskultuuri ei olnudki. Millise karuteene ja võlakoorma on tekitanud kasvõi need Sovetskaja Estonia ajakirjanikud, kes venekeelsele rahvale kultuurivälja tahtlikult on avamata jätnud.
Kuigi ‘Sovetskaja Estonia’ enam ei ilmu, ulatuvad sellise mõttelaadi mõjud tänasesse Narva ja Sillamäele. Samas kui tänapäeval puudub Sillamäel ja Narvas eestikeelne kohalik ajakirjandus, puudub eestikeelne kohalik mõte, kohaliku elu analüüs ja mõtteviis…
‘Õpilased kuulsid sellist juttu esimest korda, mitmed ei saa aru, mis vahe on ideoloogial ja kultuuril’.
Kirjutan ühiskonnaõpetajale julgustuseks:
‘Siis on hästi. Siis tasus tulla ideoloogia ja kultuuri erinevustest kõnelema. Nüüd on Teil tore põhjus neid küsimusi edasi arutada.’
Rein Veidemanni kõne õpetab, kuidas ‘pagulane oma maal’ pöörata ‘poliitiliseks, majanduslikuks ja...
Viide
* Rein Veidemann (1988: 190)
Meie kõned, aga juba ammu meie mõtted näitavad, et tunneme teravat tarvidust vältida pagulaseks sattumist, ületada see oht, taastada järjekestvus, ilma milleta pole inimesel võimalik end identifitseerida, samuti rahval, kuhu ta kuulub. Meil on räägitud nüüd taasärkamisajast. Võib-olla küll selles mõttes, et ärkame mingist somnambuulsest unest. Aga ajaloolises plaanis ei ole meie aeg mitte ärkamisaeg.
Samal ajal kammitseb mind tunne, et reeglid, mille järgi meie käitume, siin kõneleme, on ühed, meie vastas oleval impersonaalsusele pürgiva! jõul on aga mitu kätt ja valetrumbid. See meenutab lapsepõlves nähtud filmi «Bagdadi varas», kus nä.idati jumalanna Sivat, kes embas oma austajat kümne käega, üheteistkümnendaga aga surus talle selga pistoda.
Ja ometi, isegi selles kõhkluses tuleb küsida, mis teha, et ennast leidnud rahvas võiks taas end tunda iseolevana, loomulikuna. Milline peaks olema miinimumprogramm ehk Tammsaare «Tõe ja õiguse» kujundit kasutades, soosild, mida ehitame, sest kogu ühiskonna ja kultuuri asfaltteest seisame kõik veel õige kaugel.
Praeguseks on reljeefselt eristunud kolm tegevusvaldkonda, mis kõik omavahel tihedalt põimunud: poliitiline, majanduslik ja kultuuriline iseolemine.
Esimene jääb nähtavasti ideaalide valda, rahva kollektiivsesse mällu ja põhiseadusesse kui võimalus - kellele ähvarduse, kellele lootusena. Kuigi ka selle üle tuleks põhjalikult järele mõtelda, pelgamata otsusele jõudmist tõeliselt suveräänsest vabariigist föderalistlikel alustel, mida Lenini järgi ühendaks liitriigiga vaid ühine diplomaatia ning riigikaitse. Igatahes selge näib olevat üks: üha võimatumaks muutub koostöö jätkamine olemasoleva ENSV valitsuse ning selle juhiga. Revolutsioon on võimu küsimus. Alaku meie revolutsioon kas või meie poolt vastuvõetavatesse dokumentidesse fikseeritud nõudega tagasi astuda mitte ainult Karl Vainol, nagu soovitas Heinz Valk, vaid ka Bruno Saulil.
Teist, majanduslikku iseolemist on hakatud viimasel ajal samuti seostama poliitiliste otsustuste ning aktsioonidega, olles näinud, missugust viivitust, kunstiike tõkete seadmist on pidanud kogema regionaalse majandusautonoomia idee. 30. märtsil toimunud ENSV Kirjanike Liidu lahtine parteikoosolek võttis vastu oma otsuse ühe punktina nõuda ENSV Ministrite Nõukogult esineda viivitamatu taotlusega NSVL valitsevate organite ees allutada ENSV territooriumil asuv majandus (mõni sõjanduslik ettevõte erandina välja arvatud) meie vabariigi valitsusorganite alluvusse. Nüüd on saanud kombeks mõõta kõike alternatiivide teljestikul. Kas ei peaks nii toimima isemajandamisidee puhulgi? Isemajandamisel endal puudub mõistlik alternatiiv. Küll võib aga püstitada alternatiivi sellele siirdumise küsimuses. Niisiis, kui vabariigi isemajandamine pole vastuvõetav liitriigis kehtiva seadusandluse raames, siis tuleks kasutada oma põhiseaduslikku õigust väljuda liitriigist ning väljununa minna üle täielikule isemajandamisele, mis siis on igal puhul paratamatu. EKP Keskkomiteele, ENSV Ülemnõukogule ja Ministrite Nõukogule adresseeritavas läkituses võikski see alternatiivsus kajastuda.
Paraku tuleb tunnistada, et poliitilist ja majanduslikku iseolemist oleme saanud oma pikale ajaloole vaatamata pruukida vaid tühise viivu. Meie elu ongi olnud rohkem kultuurielu (olgu selleks rahva- või individuaalne looming, aineline või vaimne vara). Ka meie tegelik jõud on meie kultuuris. See on kogu meie väikesele rahvale esmane teadmine. See on, mis võimaldab pikendada meie eluiga rahvusena ja iga väiksemgi panus kultuuri edendamisse on panus meie kestmisse. Nüüd näeme ometi, et möödunud aastakümned on ähmastanud seda meie jaoks aksiomaatilist tõde. Võimutsema on pääsenud kujutelm meist kui lihtsalt Nõukogude Liidu enesestmõistetavast osast.
Meie kohaliku ideoloogia suur häbiplekk on seisnenudki selles, et seda ohtlikku kujutelma on võimendatud nii vabariigis endas kui ka üle Liidu. See on tegelikult meie geenides elava orirahva mentaliteedi tõstmine ametliku doktriini nurgakiviks.
Ei, ühiskonnas ja ühiskonnaga juhtuv ei saa olla enesestmõistetav. Ja on tõesti ülim aeg see häbi lunastada.
** Selleks aga vajame eesti rahvuskultuuri kontinuiteedi taastamise programmi. Selle programmi osad peaksid seisnema vähemasti järgmistes sammudes:
1. Massiliselt hävitatud kirjavara taastamine. Selleks tuleb koostada nimekirjad raamatutest, mis hävitatud, kui palju, plaanida taastamise teed ning tiražeerimine. Äsja võisime lugeda, et erifondist on üldfondidesse üle viidud sadu raamatuid. Kuid seni, kuni neid on seal 1-2 eksemplari, ei ole neil reaalset toimet.
2. Väliseesti kultuurikogemuse sisenemiseks emamaa kultuuri võimalikult soodsate ja avarate tingimuste loomine. Sellele osutas oma sõnavõtus ka Jaak Jõerüüt. Kirjandusinimesena rõhutaksin kõnesoleva punkti all vajadust moodustada keskse finantseerimisega ajutine töögrupp väliseesti kirjandusloo või ülevaate kokkupanekuks selle kirjanduse enda publitseerimistingimuste avardamise kõrval. Ekslik tundub mulle seisukoht, nagu peaksid väliseesti teosed avaldamisel konkureerima kodueesti omadega. See võimaldab otsemaid demagoogilisi otsustusi. Ei, selle kirjanduse publitseerimiseks tuleb eraldada erivahendid, mitte aga teiste arvelt või teistega võisteldes.
3. Kontaktide avardamine maailma kultuurikeskustega. Selleks:
a) tuleks senisest tunduvalt enam eraldada valuutat humanitaar- ja kultuurialase kirjanduse ning perioodika ostmiseks meie raamatukogudele, ja
b) otsekontakte stipendiaatide ja stažeerijate näol tihendada
4. Täiesti ümber tuleb vaadata rahvusteaduste ja Eestimaa probleemidele orienteeritud teaduslike institutsioonide koht ning seisund ENSV Teaduste Akadeemias. Tean, et see on olnud tagasihoidlik, kuigi ENSV TA loodi eeskätt rahvusteaduste akadeemiana. Selle esimesed instituudid olid Keele ja Kirjanduse, Ajaloo, Zooloogia ja Botaanika Instituudid. 1970. aastatel esitas professor Uno Mereste Rahvusliku Teaduste Akadeemia kava. Mis on sellest saanud ning miks pole seda arvestatud? Aga ka Uno Mereste pole veel akadeemik, kuigi ta seda igati vääriks. Küllap tuleks küsida sedagi, kas me hetkel ikkagi vajame nii väga Filosoofia, Õiguse ja Sotsioloogia Instituuti, samal ajal kui etnograafia, mis arenenud riikides etnoloogia näol on üks juhtiv teadusharu humanitaarias, vireleb meil üksnes ühe sektori näol. Meie ei tea, kuidas on kulgenud ja kulgeb eestlase elu hällist hauani, mis on olnud selle eripära võrreldes teiste rahvastega. Kuidas me saame siis aidata endid? Siin esitatud pöördumise projektis kõneldakse rahvusteaduste olulisusest teiste teaduste hulgas. Sõna «oluline» tuleb kindlasti asendada sõnaga «prioriteetne».
Iga nimetatud punkti all võiks esitada konkreetse rea üksikettevõtmistest, kuid niigi tohiks selge olla, milline hirmuäratav võlg oma rahva ees ootab tasumist enne uute rajajoonte seadmist.
Selle võla likvideerimise järelevalve peaks olema loomeliitude kultuurinõukogu üks tegevus suundi.
Meie poliitika on seni orienteerunud üksnes ülalt alla ja kaugelt lähtuvate käskude täitmisele ja kontrollile. Nüüd peab saama meie poliitika ainsaks sisuks meie sisemiste võimaluste ning tahte tegelikustamine.
Meie kohus on võidelda poliitika eetilisuse eest.
Siis muutub lihtsamaks täita ka oma põhimissiooni: luua adekvaatne pilt rahva elust ja unistustest ning sisendada talle eluusku.