Eesti Loomeliidud ja Eesti avalikkuse muutus 1988 – 2018
Maarja Pärl Lõhmus
4 . 1988: Partei näeb Loomeliite kui Eesti varivalitsust, poliitilist sfääri
Loomeliitude foorumil 1.-2. aprillil 1988 Toompea saalis oli niisiis kaks sissejuhatust: kultuurisfäärilt näitleja-lavastaja Mikk Mikiveri avakõne ja parteisfäärilt EKP KK sekretäri Indrek Toome avakõne.
Kolleegid, kellega koos ülekannet vaatasime, ohkasid oma mälestustes – Toome oli olnud üliõpilasajal tore noormees, 21-aastaselt asutas EÜEd (1964) ja liikus kitarrega ühikates. 24 aastat hijem näeme teda EKP KK sekretäri rollis ja sama aasta sügisel ENSV Ministrite Nõukogu esimees. Kõne loome-eliidile seob ENSV kui üksuse ja koha NSVLga mentaalselt, juhendab uute rollide otsingut – nagu oleks pleenumi eesmärk perestroika ja uus NSVL konstitutsioon.
Kui esimesena kõnelnud Mikk Mikiver kutsus loojaid olema peremehed omal maal, siis Indrek Toome lausub alustuseks, et oleme NSVL suure süsteemi üks osa ja peame kaasa minema parteipoliitikaga, koguneme ‘tõsiseks arupidamiseks meie rahva, kultuuri ja perestroika saatust puudutavates küsimustes’.
Toome rõhutab suurt au, mis on olla kutsutud ENSV Ülemnõukogu saali ja mis näitab USALDUST – häälestus on tehtud usaldustNÕUDVAKS, usalduskrediiti on antud justkui EKP KK juhtkonnalt kui kolleegidele ja vaikuse sfääri sõnum on: ärge väljuge vaikuse sfäärist, laske meil teid juhtida.
Indrek Toome hindab nõukogude pärandit negatiivselt kui aususe kaotamist:
Me oleme hilisminevikult saanud päranduseks ühiskonna, kus madaldusid sellised üldinimlikud, inimest ülendavad moraalsed väärtused nagu ausus, kohuse- ja vastutustunne, lugupidamine kaasinimese vastu, kodumaa-armastus, madal sotsiaalne valulävi nii omal maal kui ka kogu maailmas toimuva suhtes.
Mikiveri ja Toome kõne võrdlus -- kultuurisfäär versus parteisfäär:
Parteisfäärile on iseloomulik uute kontrollmõistete – märksõnade loomine; nende märksõnade kasutamine näitab ühtlasi esineja subordinatsiooni juhendavale võimustruktuurile, kes on need lojaalsuse mõisted annetanud -- mõisted ‘uutmine’ ja ‘perestroika’.
Struktuurimeister näeb kogunenud rahvast kui parteisfääri abiaktiviste, püüab mahendada piiri ‘vaimu’ ja ‘võimu’ vahel, püüab parteisfääri vaimusfäärile lähendada. Kohe teeb parteisekretär selgeks olukorra elitaarsuse – rõhutab parteilist usaldust – mõned on juba korduvalt parteisfääri kutsutud.
Võrdluseks, kui kultuurisfääris austatud Mikk Mikiver nõuab tõde, siis poliitsfääri ametnik Indrek Toome nõuab ‘parteilist südametunnistust’.
Indrek Toome sõnastab parteilise poliitsfääri läbikukkumise:
Anname hävitava hinnangu nähtustele, mida alles hiljuti õigustada püüdsime. See on praegusmomendi omapära.
Toome ütleb, et partei ja poliitiline sfäär kannab nn tõejärgsuse süüd:
Meie ühiskonnas toimuvaid protsesse käsitleti nii, nagu neid näha taheti, mitte aga nii, nagu asjad tegelikult olid. Sellise olukorra sünnitasid usaldamatus rahva vastu, hirm tunnistada tõtt, soov varjata plaanitu läbikukkumist. Kõlbeline väärastumine on eelkõige kahekeelsuse tulemus, selle tulemus, et maailm kahestus illusoorseks ametlikuks maailmaks ja tegelikuks eluks.
Parteisfäär lubab kultuurisfääri ja teadussfääri vabaks, suunab tõeotsingule:
Igasugune dogmaatiline, neutralistlik, nämmutavalt empiristlik, kirjaoskamatu ajalookirjutamine on meie praegustes tingimustes võrdne poliitilise nõmedusega.
- - - On vaja vabaneda ajaloolisest saastast ajaloolise tõe läbi. On vaja üle saada tihti lausa alateadlikust püüdest õigustada mineviku vigu ja kuritegusid, neid pehmendada ja kuidagi vabandavait ära seletada. Ei saa olla mingit õigustust kuritegudele.
Parteisfäär ärkab, asub eristama ‘tõepärasust’ ja ‘tõde’:
Ajaloosündmusi, ka küüditamist, tuleb selgitada mitte tõepäraselt vaid tõeselt.
Küüditamine oli üks stalinismi massilise represseerimise vahendeid, millel ei ole ei õiguslikku ega inimlikku õigustust.
Tõesuse esiletoojad on ajakirjanikud ja tõekandja ajakirjandus:
Nii ajalehtedes, ajakirjades kui ka tele- ja raadiolainetel on tunnetatavad rahva kasvav huvi ja aktiivsus, südamevalu ja peremehetunne.
Kõige tugevam poliitsfääri sõna on ‘varivalitsus’ loomeliitude kohta – see on esimene poetatud sõna sel teekonnal, kus loomeliitude kultuurisfäärist hakkab välja kasvama tuleviku Eesti poliitiline sfäär:
Loomingulised liidud on viimasel ajal üles näidanud suurt poliitilist aktiivsust, moodustades vaata et varivalitsuse, nende mõju on ulatunud kuni tähtsate majandus poliitiliste otsusteni.
Paradokse on kõnede kuulajatele arvukalt, näiteks kui Mikk Mikiver oma teenitud autoriteediga ei pea kelleltki paluma usaldamist, siis parteisekretär rõhutab saalile, et siiakutsumine näitab, et partei usaldab ning usaldagu loomerahvas parteid samuti.
Kui Mikiver on julgustaja ja piiride avardaja, siis Toome on hoiataja- parteilisi piire rõhutav.
Kui Mikiver toetub mõttele, et peremees omal maal teeb kõik mis suudab, siis Toome rõhutab suurt NLKP plaani, mida tuleb kohalikul Eestil järgida.
Indrek Toome kui parteivisionäär kutsub üles mõistet ‘kultuur’ uuesti mõtestama, sellist defineerivat suunda ootavat kogu NL. See suund on Eesti-maailma ülim eesmärk parteisekretäri kõnes.
Mille jätab Toome oma kõnes vaikuse poolele?
Ühel teemal on Indrek Toome poliitsfääri laiendamisel kiuslik, seda nimetab ta ‘emigrantlik kultuur’ – väliseesti kultuurisfäär, kes on Eesti poliitilist järjepidevust üldse üleval hoidnud ning jätkavad selle hoidmist.
Näeme, et ta nõuab eksiil-kultuurisfääri sorteerimist ja kitsendavate tingimuste seadmist, jätkab vastandamist, poliiteksiili tagasikutse kodumaale on EKP KKs jätkuvalt ‘valge laik’. Jätkuvalt ei ületa Eesti hävitatud ja keelatud kirjandus ning hävitatud või kgb erihoidlatesse surutud kultuur ikka veel perestroika vaikuse sfääri. Ka võtab Toome kõigi eestlaste nimel kahelda, kas üldse väliseesti ‘autoreid’ ‘eestlased oma lugemislaulale ootavad’.
Toome kõnes toimub Eesti pagulaskultuuri jätkuv vastandamine ‘meie’-‘teie’ vormis, misjuures EKP KK esindaja identifitseerib end ise ‘meiena’ ‘nende’- pagulaseestlaste vastu. Sõnum: poliitilised ettekäänded avanemise takistamiseks leidku professionaalsed kunstiliidud ise – EKP KK kutsub Loomeliite jätkuvalt vastanduma pagulaseestlaste kunstile ning piirama nende avaldamist Eestis, (rõhutan märksõnu - MPL):
Kogu meie tänase kultuurielu kontekstis on päevakorras teravamalt kui kunagi varem kultuurisuhete probleemid, nende osa meie rahvuskultuuri senises arengus ja tulevikuperspektiivides.
Meie praeguse kultuurisituatsiooni üheks iseloomulikuks jooneks on püüd määratleda meie suhtumist emigrantlikku kultuuri ning intensiivne tahe integreerida välismaal eestlaste poolt loodud kunst meie rahvuslikku varamusse.
Huvi aastakümneid saladuslikkuse varjus olnu suhtes on loomulik ja täiesti normaalne nähtus. Meie kultuur on praegu avatud ja valmis integreerima kõike, mis selleks sobib ning mida kultuur on valmis vastu võtma ja mis tõepoolest haakub hästi rahvuskultuuriga.
On hea ja halb kunst, on see, mis ei ole üleüldsegi kunst ja emigrantiku kunstiga rikastamine või vürtsitamine ei saa toimuda dekreedi alusel, vaid peab toimuma normaalses kultuurivahetuse protsessis.
Ka selliseks vahetuseks on praegu paremad võimalused kui kunagi varem.
Mis aga puutub emigrantlike autorite teoste kirjastamist või mõnel muul teel avaldamist Eestis, siis on vaja jälgida vaid kõige elementaarsemaid kultuuri impordi reegleid. Välismaal olev autor peab siin avaldamisega nõus olema, publitseeritav teos peab meile pakkuma kunstilist või teabelist huvi.
Kui me millegi uue kallale asume, siis peame teadma, et kõige eest, mida me saada tahame, tuleb maksta, iga uue ettevõtmise puhul peab teadma, mille arvel see toimuda saab.
Näiteks hakkab väliseestlastest autorite avaldamine minu arvates kulgema sedamööda, kuidas need autorid on suutelised konkureerima kodumaal elavate kirjanike loominguga ja ka nende tõlketeostega, mida eestlased oma lugemislauale ootavad.
Sama kehtigu ka kunsti- ja muusikateoste kohta.
Elu on näidanud, et nende proportsioonide kindlaksmääramisel suudaksid loomingulised liidud osutada väga vajalikku professionaalset abi. *
_______
*
Indrek Toome poliitsfääri kõne sõnumile mõeldes meenus Eesti teeneka majandusteadlase Valve Kirsipuu kommentaar:
“Moskvast saadeti pidevalt plaane ja pabereid. Kuigi sealt Moskvast tuli kogu aeg igasuguseid plaane ja ettepanekuid, üks hullem kui teine, ega me siis neid tõsiselt ei võtnud.
Kui kõike seda oleks tehtud, siis … SEDA Eestit ei olekski.”
