Eesti Loomeliidud ja Eesti avalikkuse muutus 1988 – 2018
Maarja Lõhmus
Eesti on maavara
Reedel tõi kolleeg Räpina aiandist kimbu värskeid lõhnavaid rukkililli.
On Eesti riigi sajand.
Kas sada aastat tagasi kasvatas keegi mõnes hoones talvel Eestile rukkililli?
Praegu kasvatatakse Räpina aiandis suure kasvuhoone täis rukkililli Eestile!
Rukkilill on võimsalt kinnistunud märk.
Aga see kasvab ka reaalselt Eesti maapõuest.
Ilu, maa, ajalugu ja igavikku suundumise korduv ring.
Kas kasvatatakse ja kingitakse siin Eestis rukkililli ka Eesti 200 juubeliks? 300. juubeliks? 500. juubeliks? 1000. juubeliks?
1988. Eesti Loomeliitude pleenumil kõneldakse ‘lilledest’ mitmeti, kujundina.
Helilooja Lepo Sumera kõnes on lilled kunstijõu märk: läbi lillede sõnastatud trots on see, mis annab kunstile tema jõu.
Lepo Sumera ütleb:
“… aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis kunstist.
Ainus lause, mis mul on üles kirjutatud, ma loen selle ette. Ma tahtsin öelda, et meie loomingu tugevus, millest oli täna ka juttu, tuleneb nendest kuhjunud pingetest ja surutistest, sellest pessimismist ja lootusetusest, ta on täis seesmist sõnastamata või tinglikult, läbi lillede sõnastatud trotsi ja see ongi see, mis annab talle jõudu.
Hakkame peale Juhan Liivist Hando Runnelini, regilaulust Tormiseni. Ma olen siia kirjutanud veel midagi Kristjan Rauast ja Arrakust ja Soosaarest, Raamatust ja Priit Pärnast ja Leida Laiusest ja meist kõikidest.
Tähendab, ärgem soovigem, et meie olukord paremaks läheks. Mida sügavamad on need pinged, seda sügavam on meie kunst..
Aga me oleme ikka kunstitegijad.”
Läbi lillede rääkimine lilledest kui maavarast on jäämäe veepealne osa – rukkilill ilmub ja näitab ennast.
Maavaradest paistavad välja ka kruus, liiv ja turvas.
Eesti tutvustustes kõneldakse tihti, et siinne põhiline maavarade on turbas.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedias (1987) on üleliidulise tähtsusega maavaradeks nimetatud põlevkivi ja fosforiit. Leidub ka lause: “Põhja-E-s leiduval väikese orgaanilise aine sisaldusega diktüoneemaargilliidil, mille varu ületab kukersiidi (põlevkivi) oma mitu korda, ei ole senini tööstuslikku tähtsust. Rohkesti leidub turvast “(ENE 2. 1987: 269).
Mõistate, ENEs 1987 kõneldakse Eesti maavaradest ‘läbi lillede’, sest tegelikkus on karmim: Põhja-Eesti kaevandati ja tavaeestlasele keelatud – suletud Sillamäe linna keemiatehases töödeldi neid maake, mil ‘ei ole tööstuslikku tähtsust’.
Mõistate, miks 1988. aastal Eesti maavarade Rakvere Fosforiidikaevanduse plaanidele tõusis üleeestiline vastuseis.
Mõistate, Eesti NSV oli Üleliidulisele süsteemile tähtsusetu kohalik koht, mille elanikkonnal pole tähendust – elanikkonda oli küüditatud Siberisse, oli hukatud ning oli uputatud immigrantide kohaletoomisega aastakümneid, mitme põlvkonna jooksul.
Aga aastal 1988 on Loomeliitude juhatuste koosoleku üks peateema maavarad. Ehkki mitte kordagi sõna ‘maavara’ ei kasutata – sest kõneldakse õpitud retoorikas, läbi lillede.
Olukord NSV Liidu maavarade tutvustamisel on olnud muidugi retsiprookne, vastastikkune.
Eesti NSV 1970ndate majandusgeograafia kooliõpikus on maavarade asukohad, õpetaja lisab tuimalt Siberi maakaarti näidates, et kogu ala on maavarasid täis ja inimtühi; NSVLiit on maailma kõige rikkam maa, Siberi maavara on odav kaevandada. Kuigi mõnegi ametliku koolijutu esitaja enda tegelik koduolukord võis olla, et pere oli Siberi küüditatud, sunnitud töötama kaevandustes või seal hukkunud.
Maavaradest täpne kõnelemine oli tsensuuriga keelatud. Eesti avalikkuses tutvustas olukorda suurepärane ajakiri ‘Eesti Loodus’, mis 1980ndate keskel asus avaldama täpseid ja harivaid loodusanalüüse.
Fosforiiditeema tõstab oma kõnes esile akadeemik Endel Lipmaa:
“Võtame selle asja konkreetsele vaatlusele. Räägime esiteks fosforiidist. Esimene küsimus: kas on teda vaja? Vastus on: ei ja jaa. Fosforiiti on arvatavasti täiendavalt vaja niihästi põllumajandusele kui ka keemiatööstusele. 10. juulil möödunud aastal Nõukogude Liidu Plaanikomitee poolt määrusega nr. 112 kokkukutsutud komisjon uuris, kui palju maksaks vajaliku täiendava miljoni tonni P20s saamine lahel võimalikul viisil: kas põhiliselt Hibiinidest toodetava tooraine parema kasutamise ja kadude vähendamise või uute kaevanduste rajamise teel. Viimasel juhul tuleks kaevandada põhiliselt Eesti NSVs. Osutus, et kadude vähendamise teel läheks see asi maksma 560 miljonit rubla, aga uute kaevanduste rajamise teel 1,3 miljardit rubla, seega 2,5 korda rohkem. Ometi on ametkondlikult kasulikum teha uusi kaevandusi, sest parema töö eest ei tule mitte ligilähedaseltki selliseid preemiaid ja edutamisi, mis uute gigantide elluviimine, rakendamine ja juurutamine annab. Meil on vananenud ekstensiivsele mõtteviisile tuginev majandussüsteem.“
Ehk imestate, et täpselt sama loogikaga surutakse Eesti Vabariigile peale UUT Rail Balticu trassi, selle asemel, et teha korda olemasolevad raudteed ja teenindada Eesti inimesi. Millest see johtub, et pole erilist vahet 1987 NSVLiidu – Eesti NSV süsteemi ja Eesti Vabariigi valitsuse/Riigikogu otsustuse loogikal 2017?
Tepandi kõneleb Eesti maa ja rahva rahvusvahelisest kaitsmisest oma maa juhtkonna elukeskkonda halvandava tegutsemise vastu, mis on rahvusvahelise seadusega keelatud kuritegu.
Näitleja Tõnu Tepandi kõneleb nii *
“Ma palusin sõna, mulle anti sõna. Ja ma selle ka võtan. Aga kuna ma olen näitleja, siis ma võtan. laulda. Sest see on mu alale lähemal. Aga enne, lähtuvalt Runneli ja Valtoni sõnavõttudest.
Teen ettepaneku seda, mis toimub Eestis - kaasa arvatud fosforiit, elektrijaamad ja kõik ülejäänud, millest siin on päeva jooksul räägitud, käsitleda kui terrorismi ja kaasa tõmmata rahvusvaheline terrorismi vastu võitlemise seadus. Koos sellega meditsiinikoodeks, kus punktis 3 on öeldud, et inimesele vajaliku keskkonna loomise ja eluväärse keskkonna kaitsmise eest peab seisma riigi valitsus, ja kui ta seda ei tee, on see käsitletav kriminaalkuriteona.
Seda, mis toimub fosforiidi ja muude eespool nimetatud asjade ümber, käsitleda terroriaktina. See on terrorikoodeksis sees - ühe grupi terror teise grupi kahjuks.
Me võime siin näha ametkondlikku terrorit terve liiduvabariigi kahjuks.“
Tõnu Tepandi kõne jätkub lauluna, aga selle laulu suurest sõnumist edaspidi, praegu vaid algusread:
Aga nüüd ma laulan:
Ma tahan ma nõuan
see mina siin
tähendab osakest rahvast pisikest küll
aga siiski osakest
nii et ühelt poolt
olen ma
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik
ja teiselt poolt
osake Eesti rahvast
Niisiis
ma tahan ma tahan
et oleks nii
et oleks oma kodumaa president
kelle juurde ma saan minna
temaga arutada teda toetada
aga mitte nii --
et peale minu meie visiiti
peab ta vaeseke ühenduse võtma
Moskvaga
Ma tahan et peaminister president esimene teine kolmas neljas
no lihtsalt sekretär
ei oleks minuga kohtudes
kas ründe- või kaitseseisundis
et ta ei peaks kogu aeg laveerima
et ta ei peaks kogu aeg laveerima
olema kahe tule vahel
ühelt poolt minu
teiselt poolt keskvõimu nõudmiste vahel
_____
* Tõnu Tepandi ‘Ma tahan, ma nõuan’
Loomeliitude kõnede kogu 1998: 111 – 114.