TÄNA 30 aastat tagasi 8
Eesti Loomeliidud ja Eesti avalikkuse muutus 1988 – 2018
Maarja Pärl Lõhmus
8 Eesti on maa – müü maa ära!
Heliseb telefon ja hääl küsib: me näeme, et teil on maad, mis plaanid teil selle maaga on?
- Mis plaanid? Ei ole mingeid plaane, me elame.
- Kas te ei ole mõelnud, et võiks müüki panna?
- Ei ole mõelnud.
- Aga kui mõtlete, mis te siis ütlete?
- Ma ei ole mõelnud nii, me elame.
- Aga mõelge.
…
Sedalaadi telefonikõnesid saavad Eestis igal nädalal need, kel maaomandit. Kõned on mees- ja naishäältega, kõned on eestikeelsed, on vene aktsendiga, on inglise aktsendiga. Küsimus ikka sama.
Need kõned pole meeldivad – pead nagu mõtlema oma elule ja variantidele.
Mõtlen ise, mis tunne on teistel igapäevaelu elavatel pereemadel või pereisadel, kelle igapäevaste telefonijuttude hulka kuuluvad sellised kõned, kus keegi teeb ettepaneku, et müüge oma kodu ja maa ära.
See on psühhosadistlik, sest oma igapäevaelu elades ei ole normaalne esitada Sulle selliseid eksistentsiaalseid küsimusi kellegi juhusliku võõra poolt, kes ootab Sinu vahetut reageeringut ja veel ausat vastust.
Kellega ma üldse räägin – ma ei ole seda inimest kohanud.
Muidugi: kust on ta saanud mu telefoninumbri? Kust teab nime?
Kõne lõpetatud, mõtled veel hetke, mis see nüüd on – kas otsib endale kodukohta või ostab maid ja metsi kokku?
Mingi tahtmatu paralleel tuleb ka Palestiina ja Iisreali maadega, kui palestiinlased oma maad ära müüsid, raha vastu vahetasid.
*
Mets ja maa on saanud Eesti keskseks teemaks anno 2017 – 2018 ka seadusandluses.
Hiljuti küsis portaal Uued Uudised, mida peetakse aasta kõige sõbralikumaks teoks Eesti suhtes ja mida kõige halvemaks seaduseks Eesti suhtes. Kõige sõbralikumaks peeti seaduseelnõu Eesti maa ja metsa ostmise piiramiseks välismaalastele (25,8%) ja aasta halvimaks seaduseks Rail Balticu läbisurumist Riigikogus 19.6.2017, mis põhjustab kahju Eesti loodusele ja inimestele (37% vastanutest, n=1500).
Nüüd küsib Postimees ‘Milline on 2017 aasta halvim seadus?’ Aga millegipärast Postimehe lehe eelvaliku loetelus Rail Balticu seadus puudub? (Postimehe 5 valikut on tulumaksureform, metsa-looduskaitseseadus, alkoholiaktsiis, ametiautod, alkoreklaami piirangud).
Kumb küsimus: kas huvi halva seaduse või Eestivaenuliku teo vastu on siiras?
Mida märkame eel-valikute puhul?
Võimuga!
Aga võimu ei nimetata võimuks. Võim on nimetatud ‘bürokraatiaks’. Tegelikult võib lugeda ‘võim’: asenda mõttes sõna ‘bürokraatia’ sõnaga ‘võim’, et teksti mõtet aduda.
Olukorra näiteks räägib Jevgeni Golikov kogu Nõukogude Liidu maa olukorrast:
“Selle /=vabariikide reaalse suveräänsuse/ majanduslikuks aluseks saab olla ainult järjekindel territoriaalne isemajandamine - reaalne alternatiiv üleliidulistele ministeeriumidele ja ametkondadele, sellele majandusbürokraatia kantsile, kellel on õnnestunud viia majanduspankroti piirile ressurssidelt kõige rikkam maa maailmas.” (1988: 57)
Klara Hallik ütleb aastal 1988, et võimu sotsiaalne baas on lai: “Kurbloolisus on selles, et bürokraatia omavoli toetub ikka veel arvestatavale sotsiaalsele baasile, üleüldisest minnalaskmisest demoraliseeritud ja poliitikast võõrutatud inimestele, keda veel pole jõudnud külastada teistsuguse, inimväärsema elu lootus.” (1988: 56)
Muidugi on maaga seotud ka rahvas, keda ‘bürokraatia’ elik võim oma suvaga määratleb, kelle igapäevaelu järjest uute hullustega sisustab:
“Rahvusliku arengu deformeerimisega on kinni makstud ametkondade ambitsioonid, mida pole häbenetud üldrahvalikeks huvideks nimetada.
Ja kui aeg-ajalt mõnele rahvale heidetakse ette ülalpeetava mentaliteeti, siis on see ebaõiglane vähemalt niikaua, kuni selle nimega pole tituleeritud suurimaid ülalpeetavaid, kelle jaoks maa on vaid laoplats, elukeskkond eksisteerib vaid ühes - tarbimise mõõtmes, ja kelle jaoks meie ühiskonna rahvuslik mitmekesisus on vaid tülikas takistus teel unifitseeritud kõiksusele. Rahvas on selles patoloogilises maailmavaates mitte suveräänne maa ja riigi peremees, vaid manipuleerimise objekt, kelle selja taga, range saladuskatte all võib haududa tema õnnelikukstegemise projekte“. (Hallik 1988: 57)
Kes milleks seda maad kasutab? Mis eesmärkidel?
Küsimus, et kogu Eesti maa oli võõras omandis, seejuures olid eestlaste liikumisel keelualad ja eritsoonid, see ei olnudki veel 1988 aasta kõnekoosolekute põhiline fookus. (Erandiks oli Eesti Rahva Muuseumi jaoks NL sõjalennuväljalt Raadi mõisaala tagasi küsimine.)
Aastal 1988 ei palunud keegi ‘müü oma maa ära’, sest maa oli inimestelt ära võetud alates 1940ndast juba mitu põlvkonda, mis tähendas, et side traditsioonilise maaeluga ja maamäluga oli katkestusohus, maamälu oli kandunud edasi küll läbi vaarisade, vanaisade – vanaemade lugude, legendide, ent puudus sellise igapäevaelu praktika.
Kuigi Loomeliituderahvas ise oli aastal 1988 olulises osas pärit maalt, puudusid maaperemehed. Lapsepõlved maal, sovetiseeritud kolhoosides olid pigem vastand peremeheelule ja peremehekasvatusele. Oma maa tajumine võis aga kõnetada tundlikku natuuri vaiste esiisade tegude, lugude mõtete taipamise tasandil.
Arhitekt Ignar Fjuk sõnastas Loomeliitude pleenumi ambivalentsed eesmärgid:
“Loodan, et täna algava pleenumi vaidlused ja argumendid demonstreerivad ka rahvusküsimuses uutmoodi mõtlemist, teisisõnu: leninliku rahvuspoliitika ideaale, mis tunnistavad lõppkokkuvõttes rahvuse suveräänsust tema territooriumil, tema õigust olla oma maa majanduse, kultuuri ja teadvuse peremees, s.o. poliitiline, majanduslik, kultuuriline ja ideoloogiline subjekt.
Nagu näitab veenvalt Nõukogudemaa aastakümnete praktika, ei suuda väikesed kultuurid vastu seista teiste kultuuride mentaliteedi, mõtteviisi või traditsioonide vohavale impordile.
Nad on selleks liialt haprad.
Nad lihtsalt hävivad.
Kahe tööpäeva üheks väljundiks on läkitus XlX parteikonverentsile, mille keskseks teemaks on meie ühiskonna saatus, meie ühiskonna edasine demokratiseerimine.
Viimane aga viitab isejuhtimisele, isetegemisele, iseregulatsioonile.
Tõestagem selle võimalikkust oma ideede ja tegudega juba täna!
Eestimaa aeg läheb!” (1988:33)
Eestimaa aeg läheb ka tänavu anno 2018, kui teame, et mullu kõige halvemaks seaduseks pidas Eesti rahvas Rail Balticu riigikogus läbisurumist, sest see põhjustab kahju Eesti loodusele ja inimestele.
Kuidas aga hakkab välja nägema see läbi Eesti kulgev 210 kilomeetri pikkune ja 66 meetri laiune uus keelutsoon põhjast lõunasse, millest üle pääsemiseks ehitatakse ligi sada ülekäiguteed, mis poolitab inimeste ja loomade elu ja maad. Kahjusid pole arutatud ega arvutatud.
Miks ei võinuks Eesti maad säästa ja teha see raudtee olemasolevale trassile?
Miks on vaja hakata kaevandama tohutult maavarasid, ehitama läbi imeliselt kauni Eesti looduse sellist monstrumit?
Miks igati innovaatilisse Eestisse korraga vananenud mõtteviisi loodustrüüstav monstrum?
Eesti maa ja loodus on selleks liiga haprad.
Nad lihtsalt hävivad.
Just praegune seis – tulevase Rail Balticu maaostu -- maamüügi eelhäälestus on võtmekoht, reaalne küsimus, mis saab Eesti loodusest ja inimesest?
Eesti Vabariigis ei ole sellist tõsist infolehte, mille vahendusel inimesed saaksid reaalselt õiget infot Rail Balticu kohta ning kus omavahel arutada.
Kas tänapäeva Eesti kodanikud peavad lihtsalt selle müüdilise ohutee ilma valikuteta heaks kiitma?
Ometi on vaja avalikkuse laial põhjal ühist arutamist, mõtlemist Eestist TERVIKPILDINA.
Omaenesetarkusest tegijad pole vaevunud kaasama Eesti ülikoole ohuanalüüse tegema; huvigruppide “tellitud” Ernst&Youngi uuringus on eksimusi üle 4 miljardi euro, Eesti sotsiaalsed, rahvastikulised, regionaalsed huvid on esindamata. Majandusministeerium on salastanud olulisi dokumente ega ole erapooletu Eesti looduse kaitsja, mis on avaliku ühishuvi seisukohalt lubamatu.
Meile Eestisse saabub salapärane vaikuse objekt, mida müüakse elustiilireklaamiga väljastpoolt, tohutud ülesostmisrahad kaasas. Elustiilirongist Berliini on jäänud järele rong Leetu, aga jutt perifeeriast tiksub edasi.
Eesti maa oli veel 30 aastat tagasi suur kauge unistus ja unistus normaalsest elust maa peremehena. Praegu on maa jälle saladuste ja ülesostmiste objekt.
Vaikuse objekt.
See ei sobi Eestile.