Maarja Pärl Lõhmus
10 MEIE OLEME SÕNUM!
30 aastat tagasi 1988 Loomeliitude pleenumil sõnastati avalikult mõte taastada iseseisev Eesti (riik). Eesti ühiskonna olukorra ja riigi nimetamine on olnud Loomepleenumi üks keskne teema.
Kuidas kultuurisfäär kui Eesti varivalitsus (Indrek Toome mõiste) kohtub poliitsfääriga 1988?
Eesti puhul võime imestada, kuidas 50 aastat ilma analüütilise informatsioonita (uuringud olid salastatud) elati ja suudeti arutada ühiskonna põhiküsimusi adekvaatselt, refleksiivselt.
Samal ajal kui süsteemile kuulunud infot ei suudetud töödelda süsteemi korrastamiseks.
Süsteem hoidis inimesed töökad – rabota (rab = ori, vene keeles) polnud midagi halvustavat, vaid ametlik inimeste kollektiivi ühtlustaja. 1988 võrreldakse Eesti (taand)arengut näiteks Soomega. Pealesurutud nn pragmatismile vaatamata kasvas vaid arengu mahajäämus, nagu sõnastas luuletaja Aivo Lõhmus oma kõnes:
“Kui võtame Eestimaa, siis viimase neljakümne aastaga oleme meie siin maal, selle võimu all, suutnud ülejäänud maailmast 20-30 aastat maha jääda.
Mida me oleme siis teinud?
Kas te kujutate ette kahte naabrit, kahte talumeest, kellest üks jääb teisest tootmise poolest 40 aastaga 30 aastat maha?
See on ju absurd.
Minu meelest on see maailmarekord, kuid ma ei tea, kas see on Guinnessi raamatusse sisse võetud.” (Lõhmus 1988:144)
1988 a kõnede ja otsuste kaks suurt saavutust oli kultuurisfääri valmisolek võtta poliitiline vastutus ja saavutada poliitiline eesmärk – taastada Eesti iseseisevus.
Kuidas Eestit nimetada? Kuidas Eestit defineerida? Sissejuhatavad ametlikud kõnelejad hoidusid Eesti defineerimisest, ‘autonoomsusest’ rääkisid poliitteadlased Golokov ja Hallik. Ent kunstnikud ja kirjanikud ei läinud kõnealuse 'kultuuriautonoomia' mõiste lõksu. Mitmed ametlikult kutsutud esinejad ei söandanud defineerimisettepanekut teha, julgus piirdus sõna ‘peremees’ kasutusega. Peremees on tõsine sõna isiku kohta, kes korraldab ja võtab vastutuse tehtava eest nii oma talus kui kogu maal.
Olukorra kaardistamine ja riigi suuna määramine oli vajalik. Luuletaja Hando Runnel sõnastas eesolevad põhimõttelised sammud:
“Me seisame praegu sellel teelahkmel, kus tuleb küsida: mida hakkame ehitama?
Mis tähendab uutmine, mis tähendab reform?
Kas me püüame parandada dogmaühiskonda, või nagu Lippmaa ütles, tahaksime üle minna infoühiskonda? …
Niisiis, meil on kolm punkti: partei lahutamine riigist; sotsialistliku kolonialismi lõpetamine; ja kolmas, kõige lihtsam: isiku kaitse.” (Runnel 1988: 106 – 107)
Autonoomia või iseseisvus?
Igal rahval on õigus enesemääramisele, kui on olemas see julgus ja tahe end ise määratleda. Need, kel pole tahet või julgust – kas nemad jäävad määratlemata? Või määratlevad neid teised? Kuidas väljendada oma õigust enesemääramisele loomulikult, lihtsalt ja kartmatult?
1988 a Loomepleenumil toimub põhimõtteline defineerimispööre Aivo Lõhmuse kõnes kui ta korrigeerib ‘detaili’:
“Pöördumises NSVLiidu parteijuhtide poole on praegu tekstis “Tagada ENSV majanduslik ja kultuuriline autonoomia».
Ma soovitan sõna «autonoomia» selles punktis asendada sõnaga «iseseisvus».
Meie praeguses konstitutsioonis on kasutusel termin - liiduvabariigi suveräänsus. Autonoomia ja suveräänsus on erineva mahuga mõisted.
Võrdleme näiteks Prantsusmaad. Me saame Prantsusmaa kohta öelda, et ta on suveräänne riik, kuid kas me saame puhta sisetundega öelda, et ta on autonoomne riik? Autonoomsus on ikkagi piiratud, selles on midagi alandavat, selles on midagi halvustavat.
Eesti keeles on tõesti olemas sõna, mis kõik kokku võtab. See on «iseseisvus».
Seda sõna ei ole mõtet karta.
Kui iga inimese igatsus juba lapsepõlvest peale on saada iseseisvaks, saada oma jalgele, siis miks ei tohi see olla ka meie kõigi ühine igatsus, miks ei tohi see olla meie rahva soov?
Ma arvan, et esialgu tuleb meil seda taotleda küll liitriigi piirides, kuhu me kuulume.
Kuid - ma tsiteerin nüüd mälu järgi Akadeemilise Muinsuskaitse Seltsi avalikku kirja Ülemnõukogu Presiidiumile: kui me oma õigusi ametlikult taotledes ei saavuta, siis tuleb meil kasutusele võtta kõik konstitutsioonilised protestivõimalused, kaasa arvatud kõige äärmuslikumad.” (Lõhmus 1988: 147)
Oleme õnnelikud, et nüüd on hakatud 100-aasta taguseid Eesti Vabariigi sünnitee kõige keerulisemaid aegu kirjeldama Vikerraadios. Senini ei ole olnud Eesti Rahvusringhäälingus Eesti riigi sünnist ja riigitegelastest ühtegi saatesarja. Juba mitu aastakümmet satun tihti kuulma Stalini kuritegusid tutvustavat saatesarja pühapäeva hommikuti pere-koos-lauas ajal kell 11 – 12. Päris arusaamatu loogika, miks tutvustab Rahvusringhääling Eesti riigi loojaid vähem ja juhuslikumalt kui Stalini kaaskonda? On aeg värvikaid Eesti riigitegelasi ja kõiki neid, kes 100. juubelil sallid kaela said, lähemalt kirjeldama asuda. Eesti vajab infot, kuidas on Eesti riiki ehitatud, mõeldud kauge eesmärgi nimel.
Ent senini pole tõsise idealistliku ja pragmatisliku arutuse all, mis tähendab riik. Mis tähendab vabariik, suveräänsus, sõltumatus, autonoomsus ja iseseisvus ning mis on nende erinevused. Riigihalduslikud põhiteadmised pole olnud laiem teema ega arutlus sovetisüsteemis ega ka praegu, aga võiks olla. Neil teemadel saaksid rääkida need inimesed eksiilis, kes Eesti riiki alles hoidsid. Praegu on viimane aeg neid selleks paluda, peame paluma. Näeme, nii nagu eksiili-Eesti ei tea Eesti NSV perioodist kuigi palju, ei tea kodu-Eesti senini oma Eesti riigi loomisest-loojatest piisavalt. Vahe on selles, et eksiili-eesti pole kunagi kaotanud põhimõisteid, ‘Eesti Vabariik’ ja ‘iseseisvus’.
Aeg on katkestused ületada.
Mis domineerib Eesti ühiskonda, pragmatism või idealism?
Teisalt on vaimselt kõrge–üleva kohalolek Eestikultuuris niivõrd enesest mõistetav, et liigutab mägesid.
Ka stalinistliku pärandiga sõjalennuvälja ülemaga on olnud kunstirahval võimalik otse asju kokku leppida. Kultuuril oli mõjuvõim, mis pani Tartu lennuvälja sõjalennukid seisma, kui Eesti poetess Betti Alver saadeti manalateele.
Selleks piisas Kirjanike Liidu Tartu Õpetaja tänava telefonikõnest Tartu garnisoni ülemale Džohhar Dudajevile palvega, kui Eesti suurt luuletajat Peetri kirikust viimsele teele saadetakse ja seejärel luuletaja põrm Raadile kui Eesti ühele Parnassile kantakse, et sel ajal sõjaväelennukid Tartu kohal ei lendaks, et need paar tundi oleks lennukivaba. Palve oli tõsine, sest maandumisrada läks üle Peetri kiriku.
Tšetšeen Dudajev tegi seda. Ta elas Tartus sõjalennuvälja tõttu, austas Eesti kultuuri.
Eesti kultuuril oli võime, et Eesti kultuuriga arvestatakse. Sõjastaap tulid vastu.
Ametliku võimu kaudu poleks palve õigeks ajaks kohale jõudnudki, linnavõim kartis hierarhiliselt suhelda.
Sõjalennuvälja tõttu suletud linnas Tartus polnud minu kogemuses nii jumalikult vaikset ja juhtumisi ka päikselist pärastlõunat sinnani olnud.
Kultuur kõneleb üle võimu, kui võimul on inimesed. Näeme, et meie oleme sõnum.
Mis kannab Eestit - kas idealism või pragmatism?
