Täna holokausti ohvrite mälestuspäeval mõtlen sellele, et eesti juudid, kes olid EW 1918-40 seadustega kaitstud ja lugupeetud ning hinnatud, (isegi Eesti iseseisvuse manifestis 1918 a on juudid ära märgitud, koos teiste meie vähemusrahvastaga, kes kuuluvad eestlaste hulka) sattusid koos okupatsioonidega erilisse põrgusse. Näiteks helilooja Heino Elleri juuditarist abikaasa, pianist ja klaveriõpetaja Anna Kremer tapeti.
Anna Kremer oli pianist Heljo Sepa esimene õpetaja. Heljo Sepp rääkis mulle kui suurepärased inimesed Eller ja Anna Kremer olid, nii armas oli lugu sellest, et muusikategemise vahel nad punusid koos suuri põrandavaipu, mis rahustas ja tasakaalustas nende meelt, Heljo Sepa ja Valter Ojakääru kodus oli selline vaip, väga ilus ja peen töö, mille Heljo oli saanud õpetajalt kingituseks. Kui algas Saksa okupatsioon, siis isegi mõned ohvitserid majutati nende majja ja suhted olid kenad ja ohvitserid väga viisakad ja siis ühel päeval kutsuti nad Gestaaposse ja Anna enam koju ei pääsenud, oligi lõpp.
Kui panna silmad kinni ja mõelda, et täna juhtuks midagi sellist, et kellelgil on juudi soost või mõnest teisest rahvusest abikaasa, kes pole võimule meeltmööda ja ta viiakse kodunt ära, armsa inimese kõrvalt, väikeste laste juurest (Elleritel polnud lapsi) , sest tal on vale rahvus, või on näideks invaliid ja lihtsalt tapetakse... Meil on hakatud viimasel ajal rääkima, et kõik inimesed pole võrdsed, ja vahel tehakse seda koguni kiriku nimel...andmata endale aru, et kõik inimesed sünnivad võrdsetena, nii on ka piiblis ja kõigil inimestel on inimõigused ja sellest õigusriigis lähtutakse ja tegutsetakse ka siis kui keegi on seaduse vastu eksinud...nõukogude ühiskonnas polnud muidugi ka kõik võrdsed ja kõigi inimõigused polnud kaitstud ja inimõigused olidki selles süsteemis fiktsioon, sest see süsteem ei eksinud kunagi, nii annab tänases päevas tunda totalitarismivari- ligimesearmastuse vaje. Mõni jõmm arvab et on võrdsem ja teeb seda koguni Jumala nimel.