Harri Haamer (8. juuli 1906 Kuressaare – 8. august 1987 Viljandi) oli eesti vaimulik ja skaudijuht.
Ta lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja õppis seejärel 1924–1929 Tartu Ülikoolis usuteadust. Prooviaastal oli ta Martna Püha Martini koguduses Gustav Halleri juures. Ordineeriti 6. oktoobril 1929 Tallinna toomkirikus õpetajaks.
Harri Haamer nimetati 1929. aastal EELK noorsootöö sekretäriks, kuid juba samal aastal võttis ta vastu pakkumise minna Saaremaale Püha koguduse õpetajaks. Elades ja töötades seal 1929–1933, alustas ta seal töötamist noortega ning tõstis koguduse liikmete arvu 72-lt 700-le. Tema seal töötamise ajal ehitati ka uus pastoraadihoone. 1930–1932 oli ta Kaarma koguduse õpetaja.
Aastatel 1933–1948 oli Harri Haamer Tartu Pauluse koguduse 1. pihtkonna õpetaja. Tartus abiellus ta omaaegse Viljandi linnapea August Maramaa tütre Maimuga. 1943. aastal hävines tules nii Pauluse kirik kui Haamerite kodu. 1944–1945 EMK Tartu Püha Luuka koguduse mittekorraline pastor ja 1946–1947 Tartu praostkonna praost.
5. veebruaril 1948 Harri Haamer arreteeriti, kuna ta vaatamata keelule jätkas piiblitundide pidamist üliõpilastele. 1948–1955 oli ta Kolõma vangilaagris. Naastes ei saanud ta võimudelt luba olla linnakoguduse õpetaja ning teenis üle 30 aasta (1955–1987) Tarvastu koguduse õpetajana ja 1964–1987 Kõpu koguduse õpetaja. Lühemat aega on ta teeninud ka Kursi ja Paistu kogudusi.
1962 kaitses ta usuteaduse magistri kraadi ning töötas 1962–1970 õppejõuna EELK Usuteaduse Instituudis.
1933–1937 toimetas Harri Haamer ajakirja Meie Sõber ja 1942–1944 põrandaalust ajakirja Risti Valgus. Tema sulest on ilmunud rida raamatuid, seal hulgas ka lasteraamatuid.