Täna on märtsiküüditamise 75. aastapäev. Märtsiküüditamine toimus 1949. aastal 25. märtsist kuni 28. märtsini, kui Nõukogude Liidu võimud korraldasid Eesti elanike massiline ja vägivaldne ümberasustamise Eestist Venemaale, peamiselt Siberi piirkonda ja vähesel määral Kasahhi NSV-sse. See oli osa suuremast, kõiki kolme Balti riiki hõlmanud salastatud sõjalisest operatsioonist Priboi (eesti keeles 'murdlaine').

See oli Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi suurim terroriakt Eesti elanike vastu. Nelja ööpäeva jooksul võeti relvastatud valve alla ja laaditi Siberisse saatmiseks rongidele üle 20 700 inimese, sadu inimesi saadeti hiljem Siberisse järgi ja sadu sündis asumisel. Arvestades ka neid, kelle kohta olid küll küüditamisettevalmistused tehtud, aga keda ära viia ei õnnestunud, on kannatanute hulk üle 30 000 inimese. Koos kõigi nende sugulastega, kelle elu ei jäänud samuti endiseks, tabas küüditamine olulist osa Eesti elanikkonnast.

Märtsiküüditamine oli samuti NSV Liidu võimude kõige massilisem deporteerimisoperatsioon sõjajärgsetel aastatel, mis haaras korraga nii Eesti, Läti kui ka Leedu. Ainuüksi operatsiooni ajal (25.-28. märts 1949) kinni võetud ja kodunt ära viidud inimeste hulk ulatus kolme Balti riigi peale kokku ligi 37 000 pere ja 95 000 inimeseni.

Teadaolevatel andmetel viidi Eestist ära 20 702 inimest (nendest 49,4% naised, 29,8% lapsed ja 20,8% mehed), kellest Siberis hukkus ligikaudu 3000 inimest.

Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

Peamiseks ajendiks küüditamisele oli "kulakluse kui klassi likvideerimine" ja eesti talurahva surumine partei ja valitsuse poolt kontrollitud kolhoosidesse ning metsavendluse majandusliku baasi hävitamine.

Ellujäänud küüditatuid hakati Siberist jaokaupa vabastama pärast Salini surma 1953. aastal. Vabastamise protsess võttis aega ligi kümme aastat ja vabastatutele määrati mitmeid elukoha ja muid vabadusi piiravaid tingimusi.

Eestlased Eestis

TRENDING