Raimo Pullat
1955. aastal surnud Prantsuse paleontoloog, geoloog, filosoof ja jesuiidi pastor Pierre Teilhard de Chardin on väitnud, et tänapäev on mineviku summa. Tänapäeva on raske kui mitte võimatu mõista minevikku tundmata.
Elu muusika vaikib, kui tõmmata keeled katki. Unustada pole võimalik ka Nõukogude lennuväe rünnakut minu sünni- ja kodulinnale Tallinnale ja teistele Eesti linnadele, mis toimus 77 aastat tagasi.
Väga austatud Ekstsellentsid, kallid kaaslinlased!Kõik sai alguse 23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle salajastest lisaprotokollidest. Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit olid võtnud Ida- ja Kesk-Euroopa oma sihtmärgiks. Pärast Westerplattet 1. septembril 1939 veeres sõjavanker hoogsalt Maarjamaa poole.
1944. aasta 26. veebruari hilisõhtul vaatasin Toompeal isa sõbra Reismani Kiriku t 8 õuel asuva korteri aknast Helsingi põlemise kuma, mis ajas hirmu peale. Tuhanded eestlased põgenesid läände, hukkudes hulganisti kaluripaatides ja laevadel. Torm, torpeedod ja lennukid hävitasid paljude pääsemislootuse.
1944. aastal oli Punaarmee juba lahingutega jõudnud Narva alla. 6. märtsil pommitati Narvat ja hävitati selle kaunis vanalinn. Koos Tallinna pommitamisega 9.–10. märtsi ööl olid need mõttetud inimsusvastased kuriteod. 1944. aasta märtsipommitamises hävis pool Tallinna.
Sünnilinna Tallinna pommitamine oli lapsele kohutav elamus. Nn Stalini jõulupuud valgustasid järsku kogu linna ja siis saabus pommitajate esimene laine. Tänaseni on meelde jäänud tulemöll, lausa põrgu. Surmatoovate lõhke- ja süütepommide kärgatused, lendavate kildude vilin, põlevate puitmajade kohutav kuumus, põgenevate inimeste hala. Kuna meie kodu naabruses oli väike laskemoonaladu, siis tegi see asja veelgi hullemaks. Olime emaga kahekesi kodus. Nii meie maja kui kõik naabermajad põlesid laustules. Leegid tungisid tuppa. Vaevalt suutsime haarata mõningad riietusesemed ja toppida need kohvritesse. Ema pääses viimasel hetkel, enne kui meie maja pesuköögi lagi sisse kukkus. Pagesime Tartu maantee 39 kivimaja keldris olnud suhteliselt suurde varjendisse, mis oli naabruskonna õnnetuid kodu kaotanud ja masenduses elanikke pilgeni täis. Olime nagu kilud karbis.
Varjendist lahkudes, joostes läbi tule, leidsin naabermaja hoovist väikese kelgu, mille peale ladusime emaga paar kohvrit ja alustasime teed linnast välja. Kuna lund oli vähe, siis oli Lasnamäest ülesminek küllaltki vaevaline. Edasi liikusime ikka Tartu suunas linnast kaugemale ja kaugemale. Põgenikke oli palju. See õnnetute tulv meenutas pikka vangiroodu. Lisaks kohutav suits ja ving, mis püsis linna kohal veel paar nädalat ja on meeles tänaseni. Seda ei saagi unustada. Otsisime teeäärsetest taludest öömaja ja sooja. Lõpuks ühed talunikud halastasid meile ja saime peavarju. Selle suure talumaja põrandal magas juba paarkümmend inimest. Ma ei unusta kunagi selle talupere abi ja kaastunnet. Siis polnud võõras mure inimestele ükskõik!
Niisiis olime kaotanud kodu ja kogu mu väike maailm oli purunenud. Isast ei teadnud me midagi, kuna ta oli tol traagilisel ööl Rakveres. Minu armas sünni- ja kodulinn oli raskelt haavatud. Siit sai alguse minu vanemate ja ka minu kurb saatus, vintsutusterohke tulevik.
9. märts muutis meie pere elu pöördeliselt. Tulemöllus lõppes minu õnnelik lapsepõlv. Olin siis 9-aastane poiss. Olime kaotanud oma kodu, mis asus Heeringa (Turu) tänaval Johanseni paberivabriku ja Vellamo limonaaditööstuse vahel. Hiigeltulekahjus hävis kogu praeguse Keskturu puithoonestik. Säilisid vaid paar paekivihoonet ja mõned üksikud kõrbenud viljapuud.
Tallinna elanikkond jagunes nüüdsest kahte ossa – need, kellel oli kodu, ja need, kes jäid lageda taeva alla. Kahjuks kuulusin viimaste hulka. Selliseid õnnetuid oli u 20 000 inimest. Isal-emal tuli alustada nullist. Juba 1940. aastal olid Nõukogude võimukandjad isalt rekvireerinud alles ostetud uue Opel Admirali. Mul oli oma kallitest vanematest väga kahju. Sain ränga trauma ja närvivapustuse, mille tagajärjel värises mul pea aastaid. Seda haigusnähtust nimetatakse funktsionaalseks treemoriks. Seetõttu sain õnneks nn valge passi ja olin sõjalisest õppest vabastatud. Tänu sportlikule eluviisile ja eelkõige raskejõustiku harrastamisele saadud tugev füüsis aitas lõpuks ka vaimu paika.
Kaotusi oli meie peres veel. Mu kaks Hiiumaa onu, Ilmar ja Friedrich Spriit, viidi Siberisse ja lasti seal maha. Kolmandal onul õnnestus koos perekonnaga Rootsi põgeneda. Kaotasin ka kaks isapoolset onu. Heinrich Pullat uppus koos abikaasa ja kahe minuvanuse tütrega laeval Nordstern Nõukogude torpeedorünnakus Klaipėda (Memeli) lähedal. Nendega koos hukkus palju tuntud eestlasi.
Minu Poola kodanikust abikaasa Wiesława-Barbara Multańska isa võitles sakslaste vastu Armia Krajowa’s ja mõrvati natside surmalaagris Gross-Rosenis. Enne vaevles ta mõnda aega Varssavis asuvas kurikuulsas Pawiaki vanglas ja Auschwitzis. Wiesława ema Janina istus kinni ühes Varssavi laagris, kust tal õnnestus imekombel põgeneda, kinkides saksa valvurile oma kaelas rippuva kuldristi. Sakslane vastas: „Jookse ruttu, mul on ka kodus tütar!“
Tallinna pommitamisest ja selle tagajärgedest on kirjutatud omajagu. Ent kahjuks pole seni suudetud põhjalikult analüüsida kodu ja lähedaste kaotanute südamevalu ja vaeva, võitlust püsima jääda, edasi elada. Ajaloolasi, sotsiolooge ja teisi ühiskonnateadlasi ootab ees veel suur töö ajaloolise mälu ja tõe taastamiseks.
Täna elame uues ajas. Eesti on taas iseseisev ja sõltumatu riik. Eelmise millenniumi lõpus tekkis esimest korda võimalus kogu Euroopa rahulikuks ühinemiseks. Jõuga on üritatud Euroopat oma võimu alla ühendada varemgi. Praegu pole Euroopas ühtegi riiki, kes suudaks seda saavutada sõjalise jõuga, kellel üldse oleks huvi puhuda lõkkele globaalne konflikt.
Oleks surmapatt, kui Vana Maailma rahvad ja riigid ei kasutaks seda ainulaadset võimalust rahumeelseks koostööks.
Täna me kahjuks ei tea, mida homne päev selles rahutus maailmas toob. Omalt poolt sooviksin väga, et ajalugu oleks praegusel keerulisel ajal tuleviku õpetaja ja et sellised traagilised inimvaenulikud sündmused enam kunagi ei korduks!
Antoine de Saint-Exupery on kirjutanud oma raamatus "Inimeste maa", et kõik me oleme tegelikult ühe ja sama laeva meeskonna liikmed, keda ähvardab torm ja seetõttu peame tegutsema koos, et me kõik jääksime ellu.
Pühendan oma väikese mälestuskillu pommitamise ohvritele, oma perele, sõpradele ja kolleegidele, ning kõigile ajaloohuvilistele tallinlastele, kes armastavad Tallinna linna nii nagu mina.
Ad multos annos meile kõigile.
