90-90-90-Aastate koorem hakkab raskeks muutuma, aga ikka veel kannan! 90-90-90
Jooksmise olen järgi jätnud, välja arvatud hommikustel jalutuskäikudel oma 2-aastase pojapojaga, kui tal tuleb tuju mu eest plehku pista. Ujun aga iga päev 40 minutit, aeglase tempoga.
Sellest on juba möödunud peaaegu 3 aastakümmet, kui sooritasin igal lõunatunnil sõjaväe füüsilise testi ja olin võimeline tegema kahe minuti jooksul 92 käte kõverdust ja sama ajaga 98 ülesistumist. Kahe miili jooksmise tagajärge enam ei mäleta, aga oli ikka parem kui 18-aastase maksimum punktide jaoks vaja. Sic transit gloria corporis!
Kuulan ikka eesti muusikat ja vaatan laulu- ja tantsupeo saateid YouTube vahendusel. Kui Tõnis Mägi esitab „Koitu“, Ivo Linna „Eestlane olen“, Siiri Sisask „ Mis maa see on“, või noorte laulupidu „Isamaa ilu hoieldes“ siis tekib tung sünnimaa radadel kõndida. Aga on ka hea möödunud aegu meenutada ja uhkust tunda, et eestlane olen ja eestlaseks jään.
Tegin tagasivaate oma eelmise eluaasta tegemistest ja leidsin, et olen avaldanud 10 artiklit, enamik nendest Estonian World Review või Uued Uudised veergudel, sest peavoolu meedia, nagu teame, rahvuslikult meelestatute kirjutisi meeleldi ei avalda. Tegin ka teadusliku ettekande IMTA (International Military Testing Association) konverentsil ja ingliskeelse raamatu kirjutamine Kalevipoja teemal edeneb.
Huvitav on see, et mulle meeldivad ikka veel kaunid naised, aga kurb, et neile pole mina enam tükk aega meeldinud.
Arstid arvavad, et pean veel vastu umbes kümme aastat. Kui mitte, siis annan kohe teada.
