Varro Vooglaid.

http://vooglaid.wordpress.com/...
Üle pika aja on Eesti massimeedias avaldatud artikkel, täpsemalt küll intervjuu, mida tahaks kõigile lugemiseks soovitada. Intervjueeritav, ajaloolane Jaak Valge, väljendab paljudes erinevates küsimustes tervemõistuslikke seisukohti, mis tõenüoliselt langevad suures osas osas kokku enamiku eesti inimeste vaadetega, ent mida me oma poliitilise eliidi (mis ei vääri küll seda nime, nagu intervjueeritav osundab) esituses praktiliselt mitte kunagi ei kuule. Hämmastav, et Postimees on üleüldse sedavõrd ausa ja otsekohese teksti ära trükkinud – ja veel sedavõrd ulatuslikus formaadis.

Intervjuus, mis kannab pealkirja “Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik”, vaatleb üks kaasaja olulisemaid Eesti lähiajaloo asjatundjaid Jaak Valge mitmeid meie ühiskonna praeguse aja sõlmküsimusi ning toob nende analüüsimisel väärtuslikke paralleele meie riigis 1930-ndatel valitsenud hoiakute ja aset leidnud sündmustega.

Kõiki olulisi momente sellest intervjuust välja tuua oleks mõttetu, sest pea terve tekst on pikitud oluliste mõtetega. Seepärast soovitan lugeda intervjuud tervikuna ning piirdun siinkohal tähelepanu juhtimisega vaid mõnele olulisele punktile.

Eriliselt oluline on minu arvates see, et Jaak Valge näitab eeskuju, kuidas peaks toimima tõeline ühiskondlik eliit – mitte ajastu vaimule, dominantsele ideoloogiale ja valitsevale poliitilisele formatsioonile kiidulaulu laulma, vaid seadma primaarseks orientiitiks tõetaotluse. Hr Valge kirjutab tõetaotluse olulisusest ajaloo uurimisele, kuid kogu intervjuust nähtub, et see taotlus on tema baasmotiiviks kodanikuna üleüldse:

“Mis mind postmodernistidest või nende ühest harust selgelt eristab, on just see, et minu arvates peab ajaloolasel kindlasti olema tõetaotlus. Mulle ei ole vastuvõetav väide, et igaühel on oma tõde.”

Kogu ülejäänud intervjuust nähtub selgelt, kui raske on elada tõetaotluse ja autunde minetanud poliitilise ladvikuga riigis inimesel, kes ei ole nõus neist kvaliteetidest lahti ütlema. Jaak Valge kõneleb nagu väike laps, et keisril pole rõivaid seljas. Seejuures ei hoia hr Valge end tagasi, lajatades nt Harta 12-st rääkides serviti:

“Võis loota, et [see] paneb ühiskonnas midagi suurt liikuma. Aga see lainetus määrati sumbumisele, kui algatus anti presidendile. Kahtlen sügavalt, kas isikul, kes on kantinud maksumaksja raha oma Ärma majapidamisse ja peaks erakonna esimehena olema olnud hästi kursis sotsiaaldemokraatide erakonna rahastamisskeemidega, on moraalset õigust seda protsessi juhtida. Kui utreerida, siis oleks see sama, kui Rahvarinde juhiks oleks kutsutud Karl Vaino.

Pealegi on märgiline roheliste ja konservatiivide erakonna (endine rahvaliit – toim) kõrvalejätmine: just nemad on ju olnud rahva otsustusõiguse suurendamise eestvõitlejad. Mul pole ka mingeid illusioone, et Toomas Hendrik Ilves oleks demokraat. Kahjuks pean tõdema, et tänaseks kipub selguma, et seda ei ole ka osa harta algatajaist, vähemalt selles mõttes, mida mina demokraatiaks pean.

Presidendiga kohtumisel sõnastatud jutupunktidest on välja redigeeritud hartas sisaldunud rahvaalgatuse nõue – just see, mida mina kõige olulisemaks pean. Jäänud on udune «kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamisel ka valimistevahelisel ajal». Ahto Lobjakas väidab Sirbis sõnaselgelt: «Enamik võib eelistada, mida tahab, euroopalikud (sisult ja haardelt tegelikult globaalsed) normid seavad kõigele vääramatud piirid» (14.12).

Mina ei oska seda kuidagi muudmoodi tõlgendada, kui et Lobjakas arvab, et kusagil on keegi meist targem, kes otsustab, mis on «euroopalikud normid» ja mis mitte. Ning «euroopalik» ehk täpsemalt see, mida suvatsetakse «euroopaliku» tähenduses alluvatele kuulutada, ei kuulu arvustamisele. See on mulle vastuvõtmatu autoritaarne mõttekäik, eeldab, et ühiskonnad ise ei määra oma väärtusi. Kas Šveits, kus tihti rahva arvamust küsitakse ja enamuse järgi otsustatakse, ei olegi euroopalik? Lisaks häirib mind euroopalikkuse pidamine globaalseks, st see annab justkui õiguse teistele ühiskondadele teatud väärtusi ka jõuga peale suruda. Kui tahaksin poliitkorrektsuse malakat kasutada, siis võiksin siinkohal öelda, et see on rassism.”

Kuigi ma ei jaga hr Valge lootust demokraatia kui valitsemisvormi hüvelisuse võimalikkuse suhtes, nõustun temaga kindlasti selles, et praegusel ühiskondlikul korraldusel on demokraatlikkuse ideaaliga väga vähe pistmist. Kui rahva osalemine poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on viidud miinimumini või praktiliselt välistatud – nagu see Eestis on –, siis ei aita ükski retooriline manipulatsioon vältida tõdemust, et demokraatia on pigem masside ohjamiseks kasutatav peibutus kui midagi reaalset. Väga tabav on ka hr Valge osundus, et viimasel ajal üles keerutatud jutt vabakondade põhisest ühiskonnast on kas naivism või manipulatsioon:

“Ühinguid ja seltse, mida nüüd mõni vabakondadeks kutsub, oli muide näiteks kahe maailmasõja vahelises Eestis ja ka tsaariaja lõpul märksa rohkem kui nüüd. Ma ei näe, et neile sisulist võimu tahetakse anda. Mingi uue demokraatia mudeli tekitamine nende kaudu on lootusetu, pseudo- ja hägustab probleeme.

Põhiline peaks olema ikkagi see, et rahvas saab teha otse valikuid. Ehk kui tahame demokraatiat suurendada, peaks Eesti olema parlamentaarne riik, kus on rahvaalgatuse võimalus ja korraldatakse sagedasi referendumeid. See ei ole utoopia, Šveits on olemas ja läinud teist teed kui Euroopa Liidu riigid. Referendumid ei tähenda mitte ainult hääletamist, vaid ka oma riigi asjadesse süvenemist, kaasamist, kui soovite nii nimetada. Muud asjad, nagu parteide rahastamine, on ka väga olulised, aga kui poliitikuid kontrollitakse pidevalt referendumite kaudu, siis lahenevad muud asjad peaaegu iseenesest.

See demokraatia käsitlus erineb kindlasti hartalaste omast. Nemad on ilma kahtluseta targad ja vähemalt osa neist ka isiklikult väga toredad inimesed, aga praeguseks on küll selge, et minul nendega ühist teed ei ole. Õigemini tahavad nemad esimesele veerandile peatuma jääda sel teel, mida mööda mina läheks edasi.”

Edasi sedastab hr Valge, et Eesti patriotsim on praegusel ajal kahanenud palju väiksemaks kui see oli 1939.–40. aastal. “Teoreetiline valmisolek võõrvõimuga kollabeerumiseks on praegu suurem,” väidab ta kõhklemata. Ja see on vägagi muret-tekitav, pidades silmas hr Valge tumedat nägemust praegusest Euroopa Liidust, mis Eestit järjest sügavamalt alla neelab:

“Need asjad, mis mulle praegu Euroopa Liidu juures ei meeldi – ja mida Mäll ja Loit olid justkui ette näinud –, tulidki hiljem. Nagu põhiseadusleppe ebademokraatlik läbisurumine. Euroopa Liidu juhtide retoorika on muutunud üha räigemalt rahvusevastaseks. Aga see, mis nüüd kriisi ajal on hakanud juhtuma, see on juba päris pöörane: majandusraskustega ähvardades üritatakse rahvaste tahte vastaselt võimu Brüsselisse tsentraliseerida. Sellise liiduga ühinemiseks pole mina ega Eesti rahvas mandaati andnud. /…/

Riigijuhid käivad «Brüsselis nõia juures», nagu Hans H. Luik ütles, ära arvamas Brüsseli suundumisi. Euroopa Liidu juhid aga isegi keelduvad eesmärkidest rääkimast. Tuntud on Barroso kujund jalgratturist, kes läheb ümber siis, kui seisma jääb. Aga mis on sõidu eesmärk, seda see jalgrattur ei tea. Võib-olla ekskommunist Barroso teab, aga ta ei ütle.“

Hr Valge sõnadest õhkub arusaamist, et poliitika on ühise hüve kunst, mitte era- ja klikihuvide maksmapanemise võitlustanner. Tema hinnang praegusele poliitilisele ladvikule on karm ja ühemõtteline:

“Väldin meelega terminit «poliit­eliit», sellepärast et eliidi tunnusteks on ka ülejäänud ühiskonnale eeskujuks olemine ja vastutus oma tegevuse eest. Niisuguseid on eksinud ka tänaste poliitikute sekka, aga vähem kui 1990. aastatel. Poliitladvik, kes 18.–19. sajandil mõisahoonetes pidutses, 20. sajandil komparteisse astus ja nüüd, 21. sajandil, presidendi vastuvõtule koguneb ning kõneleb sellest, kui kasulik on meie iseotsustamise õigust Brüsselisse ära anda, ei kanna eestlust ega vastuta Eesti tuleviku eest. Seda peame meie ise tegema. /…/

Ma arvan, et Eesti ühiskonnal potentsiaalist puudu ei ole, võib-olla on vaja rohkem usku oma jõusse. Ma arvan, et meie poliitladvikul seda usku ei ole. Kui riik on suuresti mujalt juhitud, nagu meil, siis ei pea ka poliitikud olema visionäärid, nad ei pea väga oma peaga mõtlema, nad ei pea pingutama, nad ei pea püüdma olla loovad. Keegi teine teeb mõtlemise ja tegemise nende eest ära. Kuid see, et praegused poliitikud sellised on, ei tähenda, et meie seast teistsuguseid ei saaks võrsuda.

Lõpetuseks on väga tervistav ka hr Valge seisukoht, et Eesti peaks vabandama soomlaste, juutide ja venelaste ees. Jah, ka meil on mille eest vabandada. Ent kas tõesti ka venelaste ees, keda meie poliitiline ladvik nii kirglikult põlgab? Jah, ka venelaste ees – selle eest, kuidas käitusime nendega Vabadussõja ajal. See on üks ajalooline häbiplekk, millest kaasaja ajalookirjutajad on eelistanud vaikida, ent mis on seetõttu pigem veelgi häbiväärsem:

“Mu vaated ei ole muutunud nende kolme vabandamise suhtes. Soomlaste ja juutide ees oleme vähemalt formaalselt vabandanud. Venelaste ees mitte, aga tõepoolest, on väga raske välja mõelda, kuidas see formaalne/poliitiline vabandamine võiks käia. Ei saa ju vabandada Putini ees, kelle emaorganisatsioonid (NLKP ja KGB) on venelastele teinud tuhandeid kordi vabandust väärivaid tegusid kui meie, eestlased, 1920. aastal.

[V]õiks olla mingi mälestusmärk neile valgekaartlastele ja nende perekondadele, kes küll teiste eesmärkide nimel, aga ometi meie iseseisvuse eest seistes ja osalt meie ükskõiksuse tõttu hukkudes tegelikult meie iseseisvuse tekkimisele kaasa aitasid.

Teine eesmärk oli see, et me ise ka mõtleksime, et ka meie oleme teistele liiga teinud ning meie vastutame oma rahvuskaaslaste tegude eest, nii nagu meie järeltulijad vastutavad meie käitumise eest. Arvan, et tulevikus tuleb meil vabandust paluda selle pärast, et meie palgasõdurid Afganistanis ja Iraagis sõdisid.“

Väga üllas mõtlemine tõepoolest. Ja suur tänu selle eest hr Valgele! Kuni leidub sedasi mõtlevaid ja oma mõtteid julgelt väljaütlevaid haritlasi, on Eestil lootust – seda isegi teadmises, kui süstemaatiliselt meie nn intellektuaalne ja kultuuriline eliit on meie põhiseaduse aluspõhimõtteid eirates meie riiki maha müümas.

Märkmed: