Esmaspäeval tähistati Kanadas tänupüha. Ajaloost on teada, et esmakordselt peeti siin riigis tänupüha pärast konföderatsiooni moodustamist a. 1872, et tänada Jumalat Wales'i printsi (hiljem Inglise kuningas Edward VII) paranemise eest. Pärast mitmeid muudatusi pandi 1957. a. vastava proklamatsiooniga tänupüha lõplikult paika oktoobrikuu teisele esmaspäevale.

Ei tea, kui paljud meist esmaspäeva õhtul raskelt koormatud pidulaudade taha istudes tänulikke mõtteid heietasid, aga kindlasti oleksime pidanud seda tegema.

Nagu hiljutisest uudisest selgub, elame maailma kõige ihaldatumal maal, me oleme säästetud suurtest looduskatastroofidest ja lausa ära hellitatud. Sellest hoolimata (või just selle tõttu) kipub nurisemise umbrohi hävitama tänulikkuse idusid juba eos. Psühholoogid ja psühhiaatrid aga kinnitavad, et negatiivne eluhoiak, rahulolematus ja nurisemine on nii meie vaimsele kui füüsilisele tervisele kahjulikud ja lühendavad koguni eluiga.

Sõnapaar „thank you“ kõlab siin maal igal hetkel vist küll tuhandeid kordi. Ükskõik kas seda nimetada verbaalseks augutäiteks või muuks, on ja jääb naeratuse saatel öeldud „thank you“ meeldivaks sotsiaalseks harjumuseks, mis automaatselt elimineerib jõhkruse ja ebaviisakuse.

Ja ometi pole formaalne „aitäh“ tõelise tänupüha süda ega sisu. Tänulikud peaksime olema eelkõige asjade eest, mis ei allugi meie kontrollile ja on ettearvamatud, ent mis ometi on meile nii soodsad olnud. Tõeline tänu peaks lähtuma hingesügavusest ja jätma tagaplaanile kõik väikesed ebamugavused ja -meeldivused. Viimase aasta jooksul oleme näinud, et elu on ülimalt habras — ämblikuvõrgu või hinnalise portselanesemena võib see hetkeliselt puruneda. Kes võis näiteks aasta tagasi prognoosida inimkonda tabanud kohutavaid katastroofe, mille tunnistajaks oleme olnud? Ka kodud pole ammugi enam mingid kindlused. Laastavad orkaanid, tsunamid või muud loodusõnnetused võivad need minema pühkida koos meile armsate inimestega. Ja nüüd seisab kogu maailm silmitsi sünge linnugripi pandeemia ohuga...

Inglise maadeavastaja Martin Frobisher, kes ületas edukalt Atlandi ookeani 1578. aastal ja jõudis eluga Ameerika mandrile, oskas selle eest Jumalat tänada. Sama tegid ka 1621. a. esimesed inglise puritaanid, kes kogusid New England'is rikkaliku viljasaagi. Aastakümnete vältel on tänulikud olnud Kanadasse kui ohutusse pelgupaika saabunud põgenikud, sest siin pole sõdu, rahvastevahelist vaenu ega nälga.

Oma isiklikke tänulikkuse põhjusi teame ise kõige paremini. Keegi vanaproua ei jõudnud ära kiita ja tänada oma tarka tohtrit ja õigeid rohtusid, mis teda valudest vabastasid; teine oli tänulik abivalmis naabrile, kolmas meeldivatele kolleegidele jne, jne.

Need ja kõik teised tänud ületavad kaugelt sotsiaalse „thank you“ piirid ja häälestavad meid positiivselt.

Märkmed: