«Pealispinnalt paistab, et mul šansse pole. Kui aga meenutada, et minu eesmärk on igale riigikogu liikmele anda vabaduse tunne ja võimalus, siis pole šanss olematu,» sõnas Tarand. «Esimesed reaktsioonid, mis minu kandideerimisel tekkisid, näitasid, et kõige karastatumad parteimanagerid ei suuda kindlad olla oma lambukeste vaikimises, vaid kardavad, et kuskil ükskord prahvatab.»
Tarand toonitas ka, et kuigi teda nimetatakse presidendikandidaadiks, siis tegelikult ametlikke kandidaate praegu polegi, sest ametlikult pole kedagi üles seadud, kuid erakonnad on lihtsalt öelnud, et keda nad toetavad.
Tarandi hinnangul on antud allkirjad reaktsiooniks tema käigule, kui ta andis nõusoleku olla Keskerakonna presidendikandidaat.
«Siis läks sebimiseks sipelgapesas. Peasekretärid, kes tunnevad oma liikmeid ja teavad ,et suudavad jõumeetodil liikmete südametunnistuseavalduse viia nullini, tegid ennetava allkirjakogumise ära ja seda ei saa neile pahaks panna,» ütles Tarand.
Tarand tõstis ka esile, et tema kandideerimine on algatanud huvitavad protsessid nii Keskerakonnas kui ka Isamaa ja Res Publica Liidus ning talle meeldib, kui vabad inimesed saavad oma peaga ja ilma hirmudeta mõelda ning oma otsuseid teha.
«Nagu Keskerakonnas lahknevad arvamused ühe või teise kandidaadi suhtes, nii juhtub see ka teistes erakondades – ka Reformierakonnas ja ma palun nende tagatoal riigikogu liikmeid mitte rünnata,» sõnas ta.
Tarandi sõnul ei saa välistada, et tekkinud olustikus kerkib esile täiesti uus erakond, sest viimasel kümnel aastal on erakondi juhitud selliselt, et see juhtimisstiil pole kaasahaarav ja poliitika on eemaletõukav.
«See, mille poole peaks liikuma, on kaasahaarav ja kaasav tegevus – olgu selleks arutelu või muu ühistegevus. Praegu toimuv on reaktsioon kinnikiiluvale juhtimismudelile,» arvas ta.