29 aastat tagasi, 20. augustil 1991, teostus rahva hinges tärganud unistus ja Eesti taastas oma iseseisvuse. Kolm möödunud aastakümmet pole pisendanud selle sündmuse tähendust ega unikaalsust. Eesti taasiseseisvumine kinnistus ajalukku kui näide targa rahva saavutatud veretust võidust ning on sellisena eeskujuks kõigile, kes seisavad vabaduse või mistahes muu eesmärgi elluviimise eest.
On paradoksaalne, et samal ajal, kui kogu maailm teab Mahatma Ganhdi vägivallatu võitluse lugu, mis taandus pigem suure unistaja teostamatuks ideeks, on ülekohtuselt vähe tunnustatud Eesti rahva vägivallatut võitlust, mis saavutas püstitatud sihi. Eesti vabaduse nimel ei hukkunud ainsatki inimest, ei rüüstatud kauplusi ega lennutatud kive Pihkva dessantväelaste ning kohalike miilitsate suunas. Vabaduspüüe oli niivõrd võimas, et ei vajanud tõestamist jõu või vastasele vigastuste tekitamise läbi, ja just selles seisab väikese rahva suurus, kes 20. augustil tähistab riikluse taastamist. Iseolemise eest seisnud rahva hingejõul püsinud üleolekut tuleks seada eeskujuks kõigile tänapäevastele tänavapoliitika viljelejatele – vaid vihast vabana pälvid tunnustuse ja saavutad selle, mille nimel võitled.
Taasiseseisvumispäeval meenutame, et vabadus pole enesestmõistetav. Paljud rahvad saavad oma riigist vaid unistada. Nagu tõestab Kataloonia kurb kogemus, surutakse isegi sõnades vabas ning demokraatlikus maailmas iseseisvuspüüded jõhkralt maha. Seda enam peame hindama oma riiklust ja töötama päev-päevalt selle ülesehitamiseks. Me peame ületama erimeelsused ja ebasümpaatiad, et Eesti elu paremaks muuta. Valetavad need, kes näevad heaolu kui kaupa, mida meile Euroopast imporditakse. Rumalusi kõnelevad need, kes näevad edu vaid võõrtööjõu piiramatus sisseveos. Selle maalapi saatus läheb korda üksnes neile, kes end Eestiga jäävalt seovad, mitte ajutist hõlpelu ihkavatele juhukülalistele.
Eestis elab tark rahvas, ent kahjuks on suur osa siinseid poliitikud sama edevad, vaid isiklikku tõde hindavad arrogandid nagu mujalgi maailmas. Sellepärast pole taasiseseisvumispäeval liigne meenutada, kui nõrgad ja kahetsustväärivad on need, kes oma rahvast alahindavad, oma maad teiste rahvaste ees alavääristavad ja kasutavad iga võimalust, et vaba Eesti elu kõverpeeglist näidata. Meil on mida hinnata ja mille üle uhkust tunda ning seda ei pisenda ühegi poliitiku vastupandamatu kihk oponente mudamaadluses sopaga üle valada.
20. august on vabaduse ja iseolemise mõõdupuu ja maailmas, mis keerutab rahvaid ja riike globaalses ringtantsus piirideta amorfseks ühetaoliseks eimiskiks, on meie vabadusel ja iseolemisuhkusel kulla hind.
Head iseseisvuspäeva targale rahvale ja väikesele ent edukale riigile!
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige
