Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
Üldiselt on ju teada tõsiasi, et selles „vanas” Euroopa Liidus elavad inimesed paremini kui „uues”. Harva vaevutakse mõtlema, miks see nii on. Aegade jooksul on näiteks tööandjad ja töötajad õppinud sõlmima kokkuleppeid selle kohta, kui palju töötajatele palka maksta tuleks. Tänu sellele kajastub äriedu alati ka palgasaaja sissetulekutes. Aga on õpitud tegema ka seda, mis mitte midagi ei maksa, kuid aitab hoida loovat töömeeleolu ja võimaldab rahulikumalt üle elada ettevõttele raskemaid aegu.
Töötajate teavitamine erinev
Euroopa Liidu direktiivikeeles nimetatakse seda töötajate informeerimiseks ja konsulteerimiseks. Lihtsamalt väljaöelduna on tegu targa töötajaga, kes teab, kuidas tema ettevõttel läheb. Millised on kavad tulevikuks ja võimalikud ümberkorraldused tööl.
Eestis juurdub „töötajate targaks” tegemine väga visalt ja mõni peab seda lausa mittevajalikuks. Aga töötajasõbralik Euroopa ei jäta meid rahule ja nii tulebki ka meil vastav eurostandard üle võtta. Seaduse peaks ette valmistama valitsus, aga on asjaga kimpus, sest ilmselt pole veel mõistnud, miks Euroopas töötajaid teavitatakse.
Kõige lihtsam oleks valitsusel olnud kutsuda korraga laua taha nii kõige teadlikumad töötajad (ametiühingud) ja kõige eesrindlikumad tööandjad (tööandjate liit). Et näete, siin on direktiiv ja meil tuleb seda täita, millised on ettepanekud? Sellisel moel käitudes oleks vastav seadus juba ammu vastu võetud. Selle asemel asuti ise „jalgratast” leiutama, omamata seejuures vähimatki aimu, miks ja milleks. Kirjutati valmis seadus, mis ei sobi mitte kuidagi, sest selle alusel töötajad targemaks ei saa.
Nimelt leiab valitsus, et töötajate teavitamine saab ja peab käima ainult ühe töötajate esindaja kaudu ning selleks on asutud muutma kehtivat töötajate usaldusisiku seadust. Kehtiv seadus lubab aga töötajatel endil otsustada, mitu esindajat nad suhetes tööandjaga vajavad.
Kasvõi mitu usaldusisikut
Võtan vastutuse kehtiva seaduse asjus täielikult oma hingele, kuna ise selle ka 12 aastat tagasi kirjutasin. Põhimõtet, et töötajad ise otsustavad, mitu usaldusisikut nad vajavad, ei tohi muuta. See on usalduslike töösuhete alus. Töötaja usaldusmees suhetes tööandjaga saab olla see isik, kelle puhul võib ja saab eeldada, et töötaja teda ka usaldab ja seetõttu ka selleks vahendajaks valib.
Toon mõned lihtsad näited. Kui näiteks inimesed töötavad mõnes büroos, kus kõik kõiki tunnevad, on asi lihtne ja ilmselt valitaksegi ainult üks usaldusisik. Kõik töökohad pole aga bürood. On ettevõtteid, mis asuvad laiali mitmel territooriumil ja sama tööandja juures töötavad inimesed ei näegi üksteist. Kuidas ma saan valida vahemeheks inimest, keda ma pole kunagi näinud? Mitmel tööalal on aegade jooksul välja kujunenud mitteametlikud staatused või tavad. Näiteks tervishoius hoiavad arstid traditsiooniliselt omaette ja õed omaette. Näiteid võib veel tuua nii lennundusest, raudteelt või muudelt elualadelt. Kõige tavapärasem töötajate jaotus on „kontorirahvaks” ja töölisteks. Kehtiv seadus lubab täiesti teadlikult arstidel valida oma ja õdedel oma usaldusisiku, ametiühingu liikmetel oma ja mitteliikmetel oma usaldusisiku. Aga võivad valida ka ühe, kui nad ise nii otsustavad. Tähtis on, et töötajad ise otsustavad. Sest ainult nii on võimalik eeldada, et see usaldus on olemas. Nüüd aga soovitakse seadusega ette kirjutada, et üks ja mitte rohkem.
Usaldusisik, keda töötaja ei usalda, teda targemaks ei tee. Ja kogu targa direktiivi mõte on kadunud. Tööandjal pole ka mingit vahet, kas neid usaldusisikuid on üks, kaks või kolm. Sama juttu saab rääkida korraga mitmele inimesele, tähtis on, et see kohale jõuab.
