Tarmo Kruusimäe, Tallinna volikogu liige, IRL,
www.DELFI.ee Kõne Tallinna linnavolikogus 31. mail
Neljapäeval sattus mulle juhuslikult näppu värske Kesknädala leht, mida ka sirvisin. Nägin seal Toomas Vitsuti pronksiöö-teemalist kirjutist kõlava pealkirjaga “Valitsus vastutab!”. Otse loomulikult ei saanud ma jätta volikogu juhi artiklit lugemata.
Tunnistan, et midagi põrutavalt uut, mida Vitsuti suust varem kuulnud pole, selles loos ei olnud, ja tahtsin juba lehe käest panna, kui avastasin artikli lõpus Kesknädala toimetuse märkuse: “Toomas Vitsuti kirjutist ei avaldanud Postimees ja Eesti Päevaleht. Osaliselt avaldas selle vaid Delfi, kus lugu pälvis ligi 700 kommentaari.” Nagu ütlesin, oli lugu minu jaoks igavavõitu, aga nagu ilmneb Kesknädala tunnustavast märkusest, pälvis siiski internetis 700 kommentaatori huvi, mida aga kaks suurimat päevalehte justkui polevat osanud hinnata. Pika otsimise peale leidsin kõnealuse artikli Delfis üles ja asusin lugema kommentaare, tundes sisimas rõõmu, et lausa 700 inimest üle kogu Eestimaa pööras tähelepanu minu kodulinna volikogu esimehe kirjatükile.
Peab ütlema, et arvamusi oli seinast seina; valdavalt muidugi Toomas Vitsutit, Edgar Savisaart ja Keskerakonda hukka mõistvad. Kuid oleks väär vaikida sellest, et oli ka toetavaid avaldusi. Näiteks keegi Viktor ütleb lihtsalt: “Suur tänu teile, hr Toomas Vitsut!” Aga keegi Leida kirjutab hoopis pikemalt: “Nõus Vitsutiga. Olin ise ka seal, kui politsei ründas rahulikke inimesi. Ma nägin väga selgesti, et tegelikult oli Ansip ka üks nendest politseinikest (kiiver peas ja mask ees). Ansip korraldas seal kõike seda. Üldse, tänu Vitsutile jäeti raamatukogu alles, sest ma kuulsin seal selgelt, kuidas Ansip rääkis, et kohe, kui pronkssõdur viidud, siis peab veel täna õhtul raamatukogu ära viima, et saaks hommikul öelda, et venelased viisid. Vitsut ju läks kohe ta juurde ja ütles, et raamatukogu ei tohi viia, sest tema raamatukogu kaart veel kehtib. Siis aga ei osanud keegi seda arvata, et Savisaar päästis ka seal palju inimesi, kes tahtsid ära minna. Hommikuks olid tegelikult paljud poed, tänu linnavalitsusele, juba terved, sest öösel lammutati tegelikult rohkem. Telekas ei näidatud, kuidas Kawe Plaza ja Palace’i hotell olid ümber tõstetud. Linnavalitsus ju tõstis nad hommikuks tagasi. Seda ju ei taha keegi tunnistada, et tänu linnavalitsusele oli hommikuks majad tagasi.” Lihtsa inimese lihtsalt väljendatud mõtted.
Kuid toetusavalduste seas on ka selline kommentaar, millest näha, et tegemist on erudeeritud inimesega. Kommentaari autor on Stakan Butõlkin. Edastan lühendatult: “Reformierakond ja Ansip on unustanud Pascali teoses “Mõtted” peituva hoiatuse. Põhjus, miks aga riigioravad ja isamaa-rüüstajad nii maniakaalselt ihalevad toorutseda, seisneb selles, et erinevalt vasakparteilastest või tsentristidest pole neil olemas mingit siduvat filosoofilist tugiraami ega mingeid ideaale, mis toetaks Prantsuse revolutsiooni universaalset vabaduseaadet.” Seega oleks väär arvata, et Kesknädala toimetuse poolt osundatud 700 kommentaari seas pole keskerakondliku linnavõimu suhtes sõbralikke kommentaare. Kahju, et oma ees- ja perekonna nime all on toetusavaldusega esinenud ainult üks inimene; tõele au andes — vastupidise seisukohaga samuti üks inimene. Kesknädala toimetuse poolt üles kiidetud 700 kommentaari autori hulgas kohtame ilusaid eesti nimesid, nagu Mihkel, Tiina, Priit ja Riina, kuid ka selliseid tegelasi, nagu gruppenfüürer, nagamann, sinililleke ning Ahven Emajõest.
Seda loetelu võiks jätkata nii üht- kui teistpidi, kuid arvan, et mis tahes nimekirjade traalimine ei ole vääriline tegevus linnavolikogu liikmele, rääkimata linnapeast, kelle poole pöördun tunnustatud ajakirjaniku Külliki Roovälja sõnadega kolmapäevases Postimehes: isegi siis, kui lollitamist esines Savisaare-vastases nimekirjas ka tuhandel korral, ei vähenda see ülejäänud 95 000 allkirja kaalu. Selle asemel, et otsida oma käitumisele õigustust mõningate eredate näidete näol ja arvutada kokku ühe või teise nime või eriala esinemissagedusi allkirjade hulgas, võiks linnapea teadvustada enesele, et ainuüksi matemaatiliselt on arv 95 000 suurem kui 32 — ning astuda tagasi.
