Liialduseta võib öelda, et meie kunstnikud on need, kes Eesti maailmas tuntuks teevad, eriti meie maailmamainega dirigendid. Neeme Järvi, Eri Klasi ja Tõnu Kaljuste kõrval on ajakirjanduses kuidagi ebaõiglaselt unustusse jäänud alates 1994. aastast Saksamaal elav ja tegutsev noor dirigent Tarmo Vaask.
Ta on sündinud 1967. a. Võrus, lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli. Järgnes teenistus Nõukogude armees. Naastes 1987. aastal Eestisse alustas Vaask oma dirigendiõpinguid tookordses Tallinna
Konservatooriumis prof. Roman Matsovi ja prof. Paul Mägi juures. Lisaks õppis ta kooridirigeerimist prof. Olev Oja juures. Vaask täiendas ennast Stuttgardis Muusika ja kujutavate kunstide kõrgkoolis. Juba õpingute ajal konservatooriumis algas noore dirigendi rahvusvaheliselt tunnustatud töö. 1991. a. tegutses ta Estonia Rahvusooperi ja Eesti Rahvusliku Filarmoonia orkestri dirigendi assistendina, samuti õppis ta John Eliot Gardineri ja Helmuth Rillingi juures dirigeerimist ja andis kontserte Eesti Rahvusmeeskoori ning Eesti Raadio segakooriga.
1992. aastal lõpetas Tarmo Vaask konservatooriumi ja jätkas tööd külalisdirigendina Tallinna Barokkorkestri ja kooriga „Eesti Projekt“, võttes endale ka rahvusvaheliste festivali „Tartu 92“ muusikadirektori kohustused ning modernse muusikafestivali „NYYD'92“ juhatamise. Samal ajal tegi ta ka oma esimesed raadio- ja televisioonilindistused. 1994 kolis Vaask Saksamaale, et õppida edasi klassikalise muusika sünnimaal. Õpingud jätkusid õpinguid koori- ja orkestrijuhtimise alal professorite Kurzi, Ingari ja Adti juures. Alates 1999.a. kevadest tegutses ta peamuusikadirektorina Freiburgi akadeemilise orkestri juures ning tegi oma orkestriga kontsert-turneesid USA-sse, Kanadasse ja Prantsusmaale.
Eelmisel aastal dirigeeris Vaask koos Neeme Järviga Lõuna-Saksamaa ja Prantsusmaa Raadio koore. Samuti valmistas ta Neeme Järvile dirigeerimiseks ette Rudolf Tobiase oratooriumi „Joona lähetamine“ nn. mammut-ettekande. Kontserdid Kölni Filharmoonias läksid suure menuga. Sama kavaga vallutati Pariis. Noor dirigent pidas koostööd Järviga suurepäraseks ning tunnustus maestrolt andis talle uut energiat ja enesekindlust.
Maailmakuulsa Eesti Filharmoonia Kammerkooriga juhatas Vaask mõni aeg tagasi saksa romantilisest muusikast koostatud kava, need kontserdid salvestati ka Eesti Raadiole. Oma karjääri suurimad loorberid lõikas Tarmo Vaask aga Freiburgi Akadeemilise Orkestriga. Kuigi enne „AKA“ ette astumist oli Vaask juba juhatanud mitmesuguseid orkestreid, puudus tal ühe orkesti pikajaline juhatamise praktika. „AKA“ peadirigendina tuli vastu võtta aga mitmeid otsuseid, millega külalisdirigendid kokku ei puutu. 2,5 a. jooksul juhatas eesti dirigent väga palju erinevat repertuaari, alates Haydni ja Mozarti sümfooniatest (ka Lahkumissümfoonia ja Jupiteri sümfoonia) kuni kaasaegse muusikani, näiteks Thiriet ja Pärt. Sinna vahele mahtusid veel Schuberti „Lõpetamata sümfoonia“, Tshaikovski viies, Brahmsi esimene, Mahleri teine ja Bruckneri viies sümfoonia – kõik vägagi keerukad teosed. Lisaks Sibeliuse imeilus, aga — oi kui ohtlik! — viiulikontsert.
Oma noorusest hoolimata on Vaask jõudnud dirigeerida paljusid heliloojaid. Tegevusrohke ja tunnustust leidnud töö „AKA-ga“ on lõppenud. Tarmo Vaask tegutseb edasi vabakutselise dirigendina. Lisaks sellele on ta aga endiselt, juba tudengipõlvest peale, Stuttgardi lähistel Gottlieb Daimleri sünnilinnas Schorndorfis kantori ametis, Lorchi muusikakooli juhataja asetäitja ning klaveriõpetaja. Tööd järeltuleva põlvkonnaga peab dirigent väga vajalikuks. Ta on tõlkinud eesti keelde ka dirigent Nicolaus Harnoncourti raamatu „Musik als Klangrede“ (Kõnelev muusika).
Tarmo Vaask soovib jääda elama Saksamaale. Siin on tema perekond, abikaasa Sonja ja tütar Annika. Abikaasa toetav roll on väga suur. Tütar Annika kasvab üles kakskeelsena ja on juba „muusikapisiku“ endale külge saanud. Viiuli-ja klaveriõpingute kõrvalt laulab ta Stuttgarti ooperiteatri lastekooris. Dirigent püüab kultuurisaadikuna oma elu ja tööd jagada Saksamaa ja Eesti vahel. Ta on organiseerinud paljudele eesti muusikutele kontserte Lõuna Saksamaal. Oma praegusest elukohast hoolimata on Tarmo Vaask jäänud eestlaseks.
„Eestis on väga palju häid muusikuid, ent seal üksi jääks mulle tegutsemiseks kitsaks,“ arvab ta. Saksamaa eestlased tunnevad teda mitte ainult eduka dirigendina, vaid ennekõike sümpaatse inimesena, kes oma pingelise töö kõrvalt leiab tihti aega tulla kodustele üritustele ja rikastada neid spontaansete muusikaprogrammidega. Tarmo Vaask ei ole aga mitte ainult dirigent, vaid kogu oma olemuselt ka demokraat. 80-ndate aastate lõpul oli ta aktiivne vabadusvõitleja, kes andis tol ajal intervjuusid vabale ajakirjandusele. Ta õhutas 1988.a. üliõpilaslaulupeol „Gaudeamus“ leedulasi oma sel ajal veel keelatud rahvuslippe heiskama.
Tarmo Vaask meenutab meelsasti neid võitlusaegu ja soovib, et totalitaarne süsteem ei korduks enam kunagi ega kusagil.
