Kella üheteistkümne ringis algas autode rõõmus voor Kauba-maja ette, kuid mitte sisseostude tegemiseks. Lihtsalt jalutati registreerimislaua juurde, kus Livia Kängsepp ja Evi Oder kõik ilusasti "hingekirja" panid ja siis astuti edasi naeratava pereema Evale terekätt pakkuma. Tiiu-talutütrekene pidi oma tered eemalt hõikama - nobedal neiukesel olid käed-jalad musttuhat askeldust täis. Ja teist tütart Kristit sai hoopis hiljem näha. Tema kuningriik oli köök ja sealt ta enne lõunasööki ei väljunud. Tunnike aega kulus tutvumiseks ja päikselise (sel aastal mitte varjulise) istekoha otsimiseks, siis võis suvepäeva ametlikult avatuks kuulutada.
Ametliku osa jäme ots oli usaldatud Eerik Purje kätesse, kes aeg-ajalt süntesaatori tagant tõusis ja mikrofoni kordamööda esinejate pihku surus. Esimesena tervitas külalisi auväärne pereema Eva Kaup, kes paari lihtsa südamliku sõnaga avaldas lootust, et kõik end nende kodus hästi ja mugavalt tunneksid. Seejärel avas seltsi esinaine Magda Spirka suvepäeva, mälestades kõigepealt aasta jooksul lahkunud seltsi liikmeid ja rõhutades päeva erilist pidulikkust äsjase taasiseseisvuspäeva tõttu. Kodumaareisilt värskelt saabunud Kalju Jõgi kõneles oma muljetest, mille järel Endla Kannel deklameeris Juhan Liivi luuletuse "Ta lendab mesipuu poole", sümboolselt kinnitades meie kokkukuuluvust oma esivanemate maaga. Siit edasi võttis kava lõbusama ilme. Tartumaa talunaiseks riietatud Evi Paap andis korraliku ülevaate oma tohtri juures käimisest ja seda ilusas tartu murdes, mille deshifreerimisega mõnedel kuulajaist oli juba omajagu tegemist. Tamara Norheim-Lehela esitas paar meeleolukat soololaulu ja Eerik Purje lõpetas kava väikese sõnalis-muusikalise turneega 1944. aastast tänapäevani, on ju seda pooleldi pealesunnitud väliseestlust juba kuuskümmend aastat harrastatud.
Kui kava hoogsa ühislauluga "Jää vabaks, Eesti meri" lõpetatud, palus esinaine veelkord sõna ning hakkas jagama tänusõnu ning lillekimpe. Neid jätkus nii esinejaile kui paljudele teistele, kes kauni päeva korraldamisel polnud raatsinud käsi rüpes pidada. Lõpuks pidi peretütar Tiiu end vahele segama ja koosolijate heakskiitva aplausi saatel meelde tuletama, et ta ise on ka kimbukese vääriline. Ja siis tuli teade, et Kristi kulinaarkunsti ateljee on avatud ning ootab imetlejaid. Kahju tunnistada, kuid imetluseks polnud kellelgi mahti. Kaaluv osa Kristi loomingust hävitati armutult, sest kaua sa tühja kõhuga ikka jaksad tartlane olla. Süü veeretati seejuures Kristile endale, kes juba mitmendat-setmendat aastat järgemööda oma kokakunstiga kaastartlaste maomahlu ärritab. Muidugi ei puudunud ka kohv ja kohvikõrvane, mida nautides selgus, et nii mõnigi tartlanna oli oma küpsetusplaati kuumendanud ja resultaadi põllenurgas kohale toimetanud.
Pärast mõnusat kehakinnitust jätkus veel küllaldaselt aega omavaheliseks keskusteluks. Üksmeelselt konstateeriti, et on päris tore tartlane olla. Kuid leiti ka, et ilma Emajõe ja Kivisillata saab veel kuidagi läbi, kuid oleks raske toime tulla, kui meil poleks neid kolme Nuustaku näkki, kes kord aastas oma hubase ussaia meie käsutusse annavad. Kui autod madalduva päikese all ükshaaval lahkuma hakkasid, oli nende arvel rohkesti tänu- ja õnnistussõnu kuulda. Tuhat tänu, Eva! Tuhat tänu, Tiiu ja Kristi! Meil oli ilus päev.
