Laupäeva, 12. märtsi pärastlõunal kogunes Eesti Maja kristallsaali rõõmustavalt arvukas eestlaskond pidulikult pühitsema Tartlaste Seltsi 20. juubelit. Seal oli näha pesuehtsaid tartlasi, abielu või sümpaatiate kaudu juurdepoogituid ning ka neid, kes end ausalt „muulaseks“ tunnistasid, kuid pihtisid, et tartlaste hulgas on tore olla. Ja ega liigitamisprotsessi ei toimunudki. Jäi mulje, et kõik olid tartlased, ka need, kes sootumaks mujal sündinud ja kodakondsuse muutmiseks avaldust sisse ei andnud. Sagiti läbisegi, silmitseti huviga fotomeenutusi seltsi varasemast tegevusest, uudistades meestartlaste lagipeade kunagist karvkatet ja naistartlaste uuendamata või asendamata juuksevärvi.

Seltsi esinaise Magda Spirka resoluutne tähelepanunõue tegi isetegevusele hetkeks lõpu. Ta kuulutas koosviibimise ametliku osa avatuks ja soovitas igaühel heita pilk voldikule laulusõnadega. Sobivaks avalauluks kuulutati „Rahvahulgad, tulge kokku“, mis ka kohe uljalt maha lauldi. Seejärel said kordamööda sõna endised esinaised. Laine Koost meenutas seltsi algpäevade tegevust ja Endla Kannel rääkis vahepealsest ajast, kus eestvedaja amet nüüdseks lahkunud Ene Runge tervisliku seisundi tõttu temale langes. Lähimineviku kuni tänapäevani kattis praegune esinaine ise.

Ei puudunud ka tervitused. Nii viru- kui võrulased olid need läkitanud kirjalikult. Maakondliku Esinduskogu esinaine Anne Orunuk oli aga platsis ja tutvustas muheda huumoriga enda keerulisevõitu perekonnasidemeid Tartumaaga. Oli seks puhuks isegi tartu murde kiirkursused läbi teinud (ja kiitusega lõpetanud). Pärnumaalaste poolt oli soojade sõnadega kohale saabunud Leida Strauss. Ja USA-st oli oma kirjatuvi teele saatnud Taaralinna põline poeg Lembit Koorits.

Muusikalisi vahepalu pakkusid libatartlane Tamara Norheim Lehela ja tõsitartlane Eerik Purje, kes laulsid vaheldumisi ja kohati mõlemad korraga, lõpetades koos nagu maakondadevahelise harmoonia kinnituseks. Tamara kasutaski laulude vaheaega sõbralikuks teadaandeks, et „ka iidlased mötlevad täna teite peele“ või midagi selletaolist.

Kava oleks võinud kauemgi kesta, kuid kohvikuproua Ülle keeldus sooja toitu jahtunult serveerimast. Õpetaja Kersti Kimmel lausus palvesõnad ja siis rünnati toidulauda saali põhjapoolses otsas. Mõneks ajaks muundusid kõik teised helid saalis lihtsalt heakskiitvaks suminaks. Seda aga siiski vaid seniks, kui suurem nälg kustutatud ning kohvi- ja kooginaudingu ootele jäädud. Avo Kimmelil olid Tartust ja kaastartlastest mõned helged mälestused, mida ta soovis teistega jagada. Ning leidus ka huumorisoonega tartlasi. Evi Paap rääkis ilusas emakeeles, nagu üks õige tartlane rääkima peab, ja Evald Oder oli leidnud nii elulähedaselt tõsise teema, et ajas kõik naerma.

Ühislaulu sai ikka veel tehtud ja siis selgus, et kaastartlane Karl Paap oli oma sünnipäeva kavalalt õigele päevale sokutanud. Kes temalegi laulu ja häid hällipäevasoove keelas!

Esinaine Magda Spirka pääses veel korraks kõnepulti, kuid peale rohkete tänusõnade ei tulnud ta huultelt enam midagi. Neid jätkus paljudele, nii tegijad kui nautijad sulasid üheks rõõmsaks tervikuks, kes tõdesid, et ka ilma Emajõe ja Kivisillata on uhke tartlane olla.

Märkmed: