Kõigi suvepäevadega kaasneb alati sama mure, et kas ilmastikuolud on ikka selleks soodsad. Lausa külma augustikuus just karta ei ole, kuid liigne palavus võib nii mõnegi eemale peletada, ja eks seda leitsakut ole sel suvel omajagu saadud. Seekord hirmutasid meteoroloogid äikesetormiga, kuid muutsid viimasel hetkel meelt ja saatsid ägeda keeristormi tartlaste õnneks päev varem kohale, Jõekäärut peaaegu puudutamata.

20. augusti hommikul oli taevas Jõekääru kohal ähvardavalt pilves, kui tartlased perekond Kaup'i suvila juurde saabuma hakkasid. Osavõtjaid oligi ehk seetõttu pisut napimalt kui varasematel aastatel, kuid kohalejõudnud olid seda reipamad ja ähvardasid pilved laiali laulda, kui nad ise hajuda ei märka. Selles vaimus alustatigi järjekordset suvepäeva.

Nagu alati, sai kõigepealt sõna eakas pereema Eva, kes tervitas ja palus kõiki end hästi ja mugavalt tunda. Seltsi esinaine Magda Spirka tuletas kõigile meelde, et seekordne suvepäev on ajaliselt ühte langenud Eesti taasiseseisvumise 14. aastapäevaga, mis lisas koosviibimisele pidulikkust. Kalju Jõgi oli just neli nädalat kodumaal veetnud ning jagas kohalviibijatega oma muljeid. Kalju oli osalenud Võidupüha paraadil Paides, sõjameeste kokkutulekul Tartus, külastanud okupatsioonimuuseumi Tallinnas ja viibinud lennuväepoiste kokkutulekul Kose-Lükatil. Neist üritustest on ta valmistanud kolmetunnise videovilmi, mida loodab lähitulevikus kaasmaalastele näidata. Evi Paap esitas Ellen Irsi koostatud humoristliku värsipõimiku „Aja-ratas“, mis sujuvalt veeres läbi aegade kodumaal veedetud noorpõlvest tänapäeva. Värsside vahele oli Aksel Pügi osavalt lükkinud üldtuntud laule, mis võimaldasid kogu seltskonnal ettekandes aktiivselt kaasa lüüa.

Siinkohal tuli plaanitsetud kava pooleli jätta, sest lõuna oli valmis saanud ja peretütar Kristi kokakunst meelitas kõiki. Tuttava vabaõhu-kafeteeria ette tekkis kähku ootusrikas järjekord ning meisterkoka arvel oli kuulda rohkeid kiidusõnu.

Pärast lõunasööki üritati poolelijäänud kava jätkata, kuid pisut süngemaks muutunud taevast hakkas pudenema harvu vihmapiisku. Puude varjus istuvaid pidutsejaid see häirida ei suutnud, kuid keset õue paigutatud süntesaator oli ohus. See tuli transportida trepile katuse alla. Sinna mahtus ka solist Tamara Norheim-Lehela pillimehe kõrvale parajasti ära ja kava lõpposa esitati „lavalt“. Pererahvale anti korraldus „isamaa ja rahva huvides“ kasutada tagaust. Tamara esitas mitu meeleolukat laulu. Pilvi laiali ajada ta laul ei suutnud, kuid tekkinud tülikas leke sai siiski kõrvaldatud — uusi vihmapiisku ei langenud. Igaks juhuks esitati paar viimast laulu kahekordse võimendusega — pillimees aitas kaasa. Lõpuks lauldi veel sünnipäevalaul kahele kohalviibijale: pereema Eva oli oma „ümmargust“ küll juba pühitsenud, kuid sai teise rauaga veel. Paari päeva võrra enneaegu austati Aili Lestalit, kes kategooriliselt väitis, et temal on ainult „kandiline“ tähtpäev.


Head ja sõbralikud tänusõnad kuuluvad selliste olemiste juurde. Neid jagati eelkõige muidugi pererahvale, kelle väravad kaastartlastele on alati avali olnud. Ka esinejad ning korraldajad said oma jao. Siis asuti kohvi ja magusamat nautima. Minul jäi nautimine ära, sest pillimees kibeles naabrusse pulma, kuhu ta oli lubanud lühikeste pükstega lapuliseks minna. Pidin kaasa minema. Aga võrratud muljed viisin kaasa.

Eestlased Kanadas

TRENDING