Veendusin hiljuti, et tartlased on kõigist maakondlikest rühmitustest kõige originaalsemad. Kui mitte muus, siis vähemalt meelelahutuse osas kindlasti.

Laupäeval, 9. augustil oli Tartlaste Seltsil järjekordne suvine kokkutulek. Mitte et selline kaup oleks tehtud, vaid Kaubad olid tegijad – ikka Kristi ja Tiiu nagu alati, ema vaatas pealt ja rehkendas, et tema võib ohjad julgelt nooremate kätte anda.

Nagu poolkogemata juhtus kõik seekord. Oli juba ohjad natuke lonti lastud, sest osavõtjaid kippus nappima. Paljud põlistartlased on jõudnud juba sellesse ikka, kus mõnetunnine ekskursioon Jõekäärule nõuab tõsisemat kaalumist ja kui sünoptikud ennustavad halba ilma, võib kaalukeel kergesti valele poole langeda. Kuid äkki oli kuulutus lehes ja minemata jätmine tundus kohatu.

Torontost teele asudes oli ilm sõbralik. Päike paistis, kuid ei kõrvetanud. Mida ligemale Jõekäärule, seda rohkem hakkas pilvi taevaservale kogunema ja Harju tänava otsa jõudes oli kogu laotus korralikult hall. Kauba-hoovis olid aga lauad-toolid ootusrikkalt paigas ja korraldajad sagisid ringi ning registreerisid kohale jõudnud uljaspäid. Ja siis langesid esimesed piisad.

Arvasime ühiselt, et ehk jäämegi selle käputäiega või et kui osavõtjaid tuleb rohkem, siis laulame taeva selgeks. Mõlema oletusega lasime viltu. Nii vihma kui külalisi tilkus vähehaaval juurde, kuni viimaseid sai oma kolmkümmend täis. Korraks lakkas ka vihm ja Tiiu käis juba optimistlikult lapiga ringi, et toolipõhju kuivatada, kuid peagi selgus, et esialgsed piisad olid vaid Kauba-proov, lausvihm seadis end sadama ega näidanud enam lakkamise märke. Surusime end peretuppa kokku ja esinaine Magda Spirka lausus seal oma tervitussõnad. Abielupaar Kannel oli suhteliselt värskelt Eestit külastanud ja Endla jagas oma reisimuljeid ning varasemaid mälestusi, milliseid reis esile kutsus. Siis teatas peretütar Kristi, et köögitelgis on road ootamas.

See teade viis viimase vihmakartuse minema. Rutati välja, kes vihmavarju, kes keebi kaitsel, kes niisama, kuid lõpptulemusena vana jahimeeste laulusalmi kohaselt, et „igaüks sai oma jao ja metsavaht sai põdra mao“. Õuel oli einetamiseks kaks avarat telki ja muist mahtus peretuppa. Roale anti valu ja kiideti ning õnnistati pererahvast, kuid kaugemale pidu ei arenenud. Tiiu hoolsalt koostatud laululehed jäid kasutamata, sest kõiki külalisi enam ühe katuse alla kokku ei saanud ja kolme eri laulupidu polnud võimalik juba dirigentide puudusel korraldada. Ükshaaval asuti koduteele. Kauba ja Spirka peredele jäi jälgede kaotamise rõõm, nagu poleks ettevalmistuse vaevadest veel piisanud. Tagantjärele tahaks neile kõigi kohalolnute nimel suurt ja sooja tänu avaldada.

Ah et milline see originaalne eeskava siis oli? Noh, küllap keegi oli indiaanlaste vihmatantsu harjutanud, kuid hoogu sattudes ei osanud õigel ajal järele jätta. Mis seal ikka, teinekord teeme paremini, tartlaste käes lähevad kõik asjad korda.

Eestlased Kanadas

TRENDING