Möödunud nädalalõpp oli Toronto eestlaskonnas peaaegu täielikult ning jäägitult pühendatud Tartu College’i juubelile. Kaks päeva oli maja alakorrus hõivatud pidustustega, millest võttis osa märkimisväärne arv kaasmaalasi.

Laupäev, 18. skp algas „avatud ustega“, mille vältel oli võimalik külastada näitust väljapanekutega, mis tutvustasid Tartu College’it ja kõiki selle patronaazhi all tegutsevaid organisatsioone, nii akadeemilisi, haridusalalisi, kultuurilisi kui üldrahvuslikke huvisid teenivaid. Sellele järgnes ehtburshilik cantuseõhtu, kulmineerudes tantsuga disc jockey muusika saatel. Pühapäev oli aga pühendatud pidulikule aktusele, sest just sel kuupäeval oli 40 aastat tagasi samas saalis aset leidnud TC avatseremoonia.

Siinkirjutaja jõudis põgusalt tutvuda laupäevase näitusega, mis oli igati muljetavaldav. Nii suur saal, mees- ja naiskorporatsioonide ruumid, raamatukogu ja isegi fuajee olid ära kasutatud selle hoone seinte vahel pulbitseva argipäevase tegevuse tutvustamiseks. Et kõik need TC allorganid on olemas, tegutsevad ja funktsioneerivad, polnud ju mingiks uudiseks, kuid seda kõike korraga mõlema silmaga haarata oli aukartustäratav. Kui palju inimesi sealt päeva jooksul läbi käia võis, on raske öelda. Kuigi igas ruumis leidus külalisraamat, kuhu keelitati nimesid jäädvustama, unustasid paljud selle kindlasti tegemata.

Kella 7 ajal algas cantuseõhtu, mille korraldajaks oli korp! Sakala Akadeemilise Kodu toetusel. Lauluvihiku 47 lauluga olid koostanud vil! Kristiina Nieländer (korp! Amicitia) ja vil! Andres Raudsepp (korp! Sakala). Viimane tegutses ka kavajuhina. Laudade ümber oli istuma kogunenud sadakond korporanti pluss käputäis minusuguseid, keda vaatamata eluülikoolis mitme fakulteedi edukalt lõpetamisele polnud ühtegi korporatsiooni vastu võetud. Õllepudelid ja shoppenid olid laual, vein samuti, suupisteid oli võimalik saalinurka paigaldatud laualt lunastada, rapiirid laksusid ladinakeelsete hüüete saatel vastu lauda ja võimas tudengilaul täitis saali. Takti lõi ikka kas mehine vehklemisrelv või värvimütsi hoidev daamikäsi.

Tuju tõusis ja kannud kerkisid. Kirjamehe edenenud ea tõttu lõppes tema linnaluba enne tantsu algust ja nii jäigi teadmata, mida „kettaratsanik“ oma detsibellirohkest aparatuurist välja võlus. Küllap nooremate väsinud varbad sellest järgmisel hommikul märku andsid, ega avalikkus peagi kõike teada saama.

Pühapäeva õhtupoolikul oli saali ilme juba sootuks teistlaadi ja suursugusem. Poodium, kõnepult, filmilina, klaver. Tooliderida seinast seina, mis imekiirelt viimase võimaluseni täitus. Linale ilmus Vaado Sarapuu vändatud ja näidatud lühifilm „Üks päev Tartu College’i elus“, milles esinesid TC tähtsamad „tegijad“. Seejärel astus kõnepulti TC esimees Jaan Meri, et lühikese avasõnaga juhatada sisse pidulik juubeliaktus.

Ajaloolise ülevaate osas oli kõnelejaid kolm. Esimesena esitas tagasivaate – mitte niivõrd nostalgilise, kui piduliku (ja mõningal määral uhke ning iseteadva) – TC rajaja Elmar Tampõld, kes oma sõnavõtu algul tähendas, et ta pole ajaloolane, vaid ajalooline. Oma sõnade tõestamiseks juhatas ta kuulajaskonna puhta vee allikate juurde, lugedes ette oma 40 aastat tagasi samas saalis peetud aktuse lõppsõna. Tollal algas majanduslike võimaluste otsimine akadeemilise kodu loomiseks, kus asukohamaade võimalused said kasutatud ning, nagu nüüd teame, edukalt rakendatud meie eesmärkide saavutamiseks. Oma kõne teksti kui dokumendi andis ta oma sõnavõtu lõpul üle VEMUle.

Teadusliku kõne teemal „Kultuuri ja hariduse võlu“ pidas Eesti Õppetooli juhataja professor Jüri Kivimäe. Kõneleja, vaagides pagulase mõistet, rõhutas, et kuigi seda nimetust kanti rida aastakümneid, ei siirdutud 1944. aastal pagulusse. Lahkumiseks ei oldud ette valmistatud ja kellegi meeles ei mõlkunud pikaajaline lahkumine, kõik lootsid varsti kodumaale tagasi pääseda. Niivõrd kui kellelgi oli üldse võimalik kaasa võtta mingit kirjavara, oli selleks ikka vaid väärtkirjandus. Välismaadel lõime oma Eesti mudeli ning ajavahemikus 1944–1956 ületas pagulaskirjanduse toodang arvuliselt Nõukogude Eesti oma, kuigi tiraazhid olid väiksemad. Igas maailmanurgas tegutsesid eesti koolid. Saksamaal dp-põlves tegutses ainuüksi Ameerika tsoonis 33 algkooli ja 11 gümnaasiumi. Balti Ülikooli registreeris end 435 eestlast. Toronto Eesti täienduskoolides ja lasteaias õpivad praegugi sajad eesti lapsed. Meil on märkimisväärne arv teadusliku kraadiga ülikooli lõpetanuid ja kõrgkoolide õppejõude.

Kõneleja tõi veel näiteks TC vahetus läheduses asunud kurikuulsa Rochdale College’i ja võrdles seda asutusega, mille juubelit pühitseme, kus on 474 õpilaskorterit ja kust on alguse saanud Eesti Õppetool. Vabaajaeestlus või pühapäevaeestlus ei ole häbiasi, oleme ajanud eesti asja oma igapäevase leivateenimise kõrvalt. Oleme loonud Väliseesti Muuseumi ehk VEMU, millele on andnud tunnustuse ka Eesti asjatundjad, ning toonud Eestist kohale ka võimeka ja vilunud arhivaari.

Kolmandaks kõnelejaks oligi arhivaar Piret Noorhani, kelle kõneteemaks oli „Kuidas jõuda VEMUni?“ Ka tema rõhutas, et kui tõmmata paralleele kahe Tartu vahele, siis peamine erinevus ongi, et siin rakendatakse vabatahtlikku tööjõudu. Lisas ka, et nii kaua kui tema on arhiivitööga tegelnud, on ta kogu aeg kuulnud kedagi lausuvat, et on juba hiljaks jäädud. Kunagi ei ole hilja millegagi alustada ja Torontos on juba palju tööd tehtud. Eilse eelnäituse kaudu saime aimu, mis on tehtud ja mis veel tegemist vajab. Tähtis on koostöö, nii ruumide kui raha osas. Ärgem mängigem ringmängu, kus silmad aina sissepoole. Vajame mõistmist, miks kultuuripärandi säilitamine on tarvilik.

Muusikalises osas esines Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik, mida vaheldumisi juhatasid Rosemarie Lindau ja Asta Ballstadt, viimaselt oli ka mõne laulu juurde kuuluv klaverisaade. Koor esitas päevakohase „Gaudeamus igitur“, mida publiku hulgast jõudumööda toetati, ja veel kolm pala. Koori ettekanded võeti soojalt vastu. Laulu kvaliteet oli täpselt nii hea, kui seda on võimalik lauljate rivis seistes kindlaks määrata.

Toronto linnavalitsuselt tõi tervituse linnanõunik Adam Vaughan, kelle järel sai sõna noorte esindaja Veiko Parming. Viimase optimistlik ja tulevikku suunatud kõne võeti vastu suure vaimustusega. Selle sisutiheda kõne teksti loodame edaspidi avaldada. Tervitussõnu laususid veel EV ajutine asjur Ottawas Riho Kruuv, EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat, Akadeemilise Kodu esimees Allan Meret ja videolindilt Tartu Ülikooli rektor Alar Karis. Kirjaliku tervituse olid saatnud parlamendiliige Olivia Chow Ottawast ja Masters Buffeteria omanik Peter Vatikiotis Kreekast.

Lõppsõna ütlejaid oli kaks – TC abiesimees Kaja Telmet ja prof Jüri Daniel. Esimene tänas kõiki ürituse läbiviijaid ja kutsus ühtlasi üles Tartu College’it majanduslikult toetama. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi esinaisena teatas ta, et tema poolt juhitav organisatsioon teeb sellega algust, pannes välja $10.000. Osvald ja Erika Timmase fondi hooldaja Toomas Saare teatel on fondist määratud toetuseks $20.000.

Jüri Danieli sõnavõtt oli aga mõeldud eeskätt kummardusena päevakangelasele – Elmar Tampõllule, kes äsja tähistas ka isiklikku juubelit ja on nüüd 90 aastat noor. Ei unustatud ka abikaasa Leidat, kelle truu toetus on juubilari saatnud nii ühiskondlikus töös kui isiklikus elus. Pidulikult täideti pokaalid shampusega ja tublil „noorpaaril“ tuli välja kannatada hulk kokkulöömisi. Fuajees jätkus ülev keskustelu suupistete ja joodava saatel veel kaua.

Eestlased Kanadas

TRENDING