Kõnelejat tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Tegemist on tartlannaga, kes lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi (mis härra Mauruse ajal olnuks mõeldamatu) ja Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna etnograafina. Akadeemiliselt kuulub ta korp! Filiae Patriaesse.
Piret Noorhani, Riina Reinvelt ja Ellen Valter näituse avamisel. Foto: T. Tamtik
ERMi rajamise mõtte tõstatas esimesena Holstre koolmeister Jaan Adamson. Tegeliku asutamiseni jõuti 1909. aastal pärast Jakob Hurda surma tänu entusiastlikele eestvedajaile Oskar Kallas ja Kristjan Raud. 1922. aastal kolis muuseum Raadi mõisa. Mõis hävis Teise maailmasõja keerises ning koos sellega (õnneks väike) osa museaale. Tuli leida uus asukoht. Tänaseks on ERM taas leidnud tee Raadile.
Johannes Pääsukese, kelle sünnist on möödunud täpselt 120 aastat, eluloost teatakse tegelikult väga vähe. 25aastaselt surnud noormehel oli aga tugev huvi fotograafia vastu ning ta jõudis viie aastaga end kindlalt kirjutada eesti foto- ja filmiajalukku. Aastal 1912 hakkas 20aastane nooruk tegema kaastööd ERMle, kus nüüd säilitatakse ligi 2000 tema tehtud fotot Eesti igapäevaelust. Koos arstiteaduse tudengi H. Volteriga sooritas ta 1913. a poolteist kuud kestnud pildistamisretke Põhja-Eestisse ja Muhu- ning Saaremaale. Aasta hiljem toimus Tartu pildistamine.
Pääsuke on valmistanud hulga vaatefilme Eestimaa erinevatest paikadest ning ka esimese Eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal“. Aastal 1915 mobiliseeriti ta Esimesse maailmasõtta, kus ta samuti tegeles filmialal, jäädvustades peamiselt tagalaelu, õppusi ja sõjaväelasi endid. Detsembris 1917 sai ta Valgevenes aset leidnud rongiõnnetuses surma.
Teise kõnelejana astus üles kohalik filmientusiast Ellen Valter, kes lühidalt tutvustas eesti filmi ajalugu. Sellele pani aluse taas Johannes Pääsuke oma võttega vigurlendur Udotškini lennust Tartu kohal 1912. a, seega on eesti film 100 aastat vana. Esimene täispikk mängufilm Konstantin Märska „Mineviku varjud“ valmis a. 1924 ja selle teemaks oli Eesti vabadusvõitlus. Eesti filmi tõeliseks nurgakiviks on aga Theodor Lutsu „Noored kotkad“, mis pärineb aastast 1927 ja mida Toronto EstDocsil võis 2008. a taastatud vormis näha.
Üldise rahanappuse tõttu 1930. aastatel mängufilme ei juletud teha. Küll aga valmis 1931. a meie esimene animafilm „Kutsu-Juku seiklused“. See on eksperimentaalfilm, mille režissööriks oli Voldemar Päts ning animeerijaks Elmar Jaanimägi. Film jäi sõjakeerises kadunuks, kuid leiti hiljem ning seda asuti taastama.
Nõukogude okupatsioon vajutas filmile nagu kõigile kultuuriavaldustele oma pitseri. 1960. aastatel tuli peale uus laine noori tegijaid ning filmialases töös asendus vene keel loomulikus korras eesti keelega. 1969. aastal valminud filmi „Viimne reliikvia“ käis kinodes vaatamas rekordiline arv inimesi - ligilähedale 45 miljonit.
Viimase kahekümne aasta jooksul on filmimaailm tundmatuseni muutunud. Eesti filmid on pääsenud rahvusvahelistele festivalidele ning äratanud tähelepanu. Torontos toimub k.a. 12.-16. oktoobrini järjekordne EstDocs motosildi all Eesti film 100. Eeltööd selle kallal käivad juba palavalt.
Mõlemaid kõnelejaid kviteeriti tugeva aplausiga ja Piret kinkis neile tänutäheks VEMU tegevust tutvustava trükise. Publikut peibutasid köögi poolt leviv kohvilõhn ja seinu kaunistavad Johannes Pääsukese ajaloolised fotod.