Kuna tänavune Hiigelbasaar oli taas ülimalt edukas kogutuluga ligemale $20.000, siis oli korraldajatel ja kaasalööjatel igati põhjust pidutsemiseks: ja seda tehtigi reede, 10. mai õhtul Tartu College'i saalis, kus basaar ja sellega seonduv otsekui taaselustusid. Saal oli dekoreeritud igati sündmusele omaselt — justnagu basaarilgi, olid sealgi koha leidnud erinevad osakonnad ja kuigi aktiivset kauplemist ei käinud — korraldajad ja müüjad peavad ju hinge tõmbama ka — ent ometi mõningane müügitegevus toimus ja nii mõnigi kaunis ese leidis taas uue omaniku.

Peo riietusena soovitati kanda midagi basaarilt ostetut, mida ka agaralt tehti. Nii sulandusid erinevad stiilid — õhtu- ja kokteilikleidid, teksad, romantilist laadi rõivad, „kuldsete kuuekümnendate“ temaatika ja kõikvõimalikud muud stiilid, sest nii nagu basaaril pakutakse läbilõiget kõikidest stiilidest ja ajastutest, peegeldus see elavalt ka piduliste riietuses.

Peo avas kaunis valges kokteilikleidis basaari juhataja Rutt Veskimets (kes õhtu jooksul korduvalt tualetti vahetada jõudis), lubades igati toredat ja meeleolukat õhtut. Peo söögi-joogi eest oli hoolitsenud Kersti Lepik; kava, lava ja kostüümid olid Ellen Leivati looming.

Igal laual oli üks ese (ikka basaarilt pärit), mille funktsiooni või olemuse pidi laudkond kamba peale välja nuputama. Keha kinnitamise ja jutlemise järel asuti põnevusega ootama selleaastast basaariteemalist teatrietteastet, mis on juba traditsiooniks kujunenud. Näidendi autor ja lavastaja on Ellen Leivat, keda tema väsimatu energia tõttu jätkub kõikjale ja nagu alati, oli ta seegi kord tulnud välja vahva tükiga, mis andis kaunis tõese ja lustaka läbilõike basaaripäevast. Nagu pealkirigi ütles, tulid esitlusele meeldejäävamad hetked Hiigelbasaarist ning näitlejaiks basaari töötajad.

Algas see pildikesega, kuidas rahvahulk üritab kohe, kui kell saab 9, basaarile sisse trügima hakata. Just nii see basaaripäeval ongi, tõestades elavalt ürituse populaarsust linnarahva seas.

Ellen Leivat, kes pidas jutustaja rolli, esitas pildikesi basaari hetkedest, mida siis näitlejad tõetruult esitasid. Nagu teame, on basaaril välja kujunenud iga-aastane kindel ostjaskond, nii kohtasid vaatajad ka eelmise aasta basaari järelpeo näidendist tuttavat Mr. Gigolo't, aga natuke teises situatsioonis. Esitusele tuli — küll lõbusas toonis ka basaari n.-ö. pahupool, nagu seda on näppamine — kuigi kraam, mida seal müüakse, ju üliodav, arvab mõni külastaja aeg-ajalt ikka, et võiks nagu koti kraami täis toppida ja siis lihtsalt minema jalutada. Näidendis oli ka lõbus stseen basaari külastajast, kes tundis köögist tulevat hapukapsasupi hõngu (Laas Leivati valmistatud hapukapsasupp, mida korraldajad siis, kui basaar läbi ja kõik on koristatud, ühiselt naudivad ning mis kuulub samuti basaari kindlamate traditsioonide hulka), hakates selle tema jaoks tundmatu toidu vastu elavat huvi tundma.

Näidendi lõpus tutvustas Ellen Leivat basaari järelpeo traditsiooni, mis sai alguse 1994. aastal (basaar ise algas 1990.a.), toimudes esimesed aastad Kersti Lepiku kodus, edaspidi veel mõnede teiste juures, siis Eesti Majas ning nüüd juba teist aastat Tartu College'is, Akadeemilises Kodus. Ja siis läks lauluks: kõik näitlejad tulid lavale ning hoogsalt kõlas laul „Kolmeteistkümnes Hiigelbasaar“ (tuttaval viisil „Postipoiss“), milles ka kõik peolised tänu laululehtedele kaasa lüüa said.

Järgnevalt kutsus Kersti Lepik ette Ellen Leivati ja Rutt Veskimetsa, öeldes, et ilma tublide juhtideta ei toimuks midagi, edastades neile energilistele daamidele kõikide poolt suure tänu.

Rutt omakorda edastas tänu parajasti Torontos viibivale Heidi Eskor-Kiviloole, kes elab Eestis ja on palju aidanud basaarist laekunud rahade paigaldamisel kodumaal.

Seejärel teatas Ellen Leivat, et tänavust aastat võime nimetada „lucky 13“ ning tunnustas neid tublisid naisi, kes on basaari algaastast saadik sellega ametis olnud. Neid on kokku 9, kellest igaühel suur panus, et basaar on täna just selline suurüritus nagu ta on.

Need 9 naist on: Anne Meema, kes 1990. aastal aktiivseid naisi kokku koondas Eesti naiste ja laste abistamiseks, millest kasvaski välja basaari korraldamise idee; oli ka Kuldsüdamete balli eestvedajaks; Irja Mägi — kohviku perenaine; Helle Arro — rahadega tegeleja; Maaja Matsoo — töötab pidevalt kogumispunktides, samuti ülesseadmise kujundaja; Tiia Remmelkoor — „shoe lady“, olles pidevalt töötanud kingade osakonnas; Tiina Timusk — olnud üks aasta basaari juhataja, kes nuputas ka AKENi (Akadeemilised Eesti Naised Kanadas) nime; jäänud truuks köögikraami osakonnale; Tiiu Ehvert — olnud kolm aastat juhataja, pidevalt tegev boutique'is, Inge Lane — töötab boutique'is, Tamara Norheim-Lehela — AKENi kirjatoimetaja ning samuti ametis boutique'is. Kõik tunnustatud said ka vastava auraha kaela.

Peol toimus veel üks huvitav osa, milleks oli kunstinäitus ja müük. Nimelt on aastate jooksul basaarile annetatud hulgaliselt eesti ja väliseesti kunsti, sh. Vive Tolli, Toomas Vindi jt. loomingut. Seda müüdi „silent auction'i“ korras ja nii mõnigi piduline lahkus peolt ka hinnaliste kunstitöödega.

Basaar on korraldajate jaoks kahtlemata aastaringne üritus ning vaevalt need tublid korraldajad nüüd puhkama asuvad — uued sihid ootavad silme ees!

Märkmed: