Laupäeva, 4. detsembri pärastlõunal kogunes Tartu College’i saali akadeemiline piduseltskond, et tähistada 1. detsembril 91aastaseks saanud emakeelse Tartu Ülikooli sünnipäeva. Nagu prof. Jüri Kivimäe oma avasõnas märkis, oli pidulikkust tänavu vast vähem kui möödunud aastal, mil koguni TÜ rektor prof Alar Karis saatjaskonnaga kohal oli. Kuigi suurejoonelisust võis aasta eest rohkem olla, muutsid tänavused esinejad aktuse väga sisukaks ja mõtlemapanevaks.

Ühiselt lauldud Gaudeamusele järgnes tervitus prof Toivo Miljanilt. Ta mainis huvitavat tõsiasja: emakeelse Tartu Ülikooli sünnipäeva tähistamise traditsioon Torontos on pikem kui Tartus, kus see nõukogude ajal võimalik ei olnud. Järgnes kiire pilk TÜ muutustele asutamisajast tänapäevani. Prof Miljan rõhutas, et Eesti taasiseseisvumine tõi Tartu Ülikooli tagasi rahvusvahelisse akadeemilisse maailma. 2010. aastal asetas Hispaania rahvuslik uurimisnõukogu SRC Tartu Ülikooli maailma ülikoolide paremusjärjestuse tabelis 187. kohale 12 000 maailma kõrgkooli seas. See on ühe väikerahva kõrgkooli kohta päris korralik tulemus.

Aktuse peakõneleja dr Tiina Kirss rääkis teemal „Quo vadis Tartu Ülikool: rahvusteadused rahvusülikoolis“. Dr Kirss on hetkel nii Tartu kui Tallinna Ülikooli professor. Viis aastat elamist ja töötamist Eestis on teritanud tema „omavõõrast“ pilku nägemaks, milline on Tartu Ülikool ja eesti akadeemiline maailm täna. Ta puudutas mitmeid valupunkte: kõrgharidussüsteemi vastavusse viimine rahvusvaheliste normidega (üleminek nn Bologna süsteemile) on kaasa toonud teadus- ja kõrgharidussüsteemi bürokratiseerumise, hindamisaluste formaliseerumise, õppe- ja teadustöö „tellimuslikkuse“ ja vormilise rahvusvahelistumise ilma tegeliku kommunikatiivsuseta jmt. Nõue rahvusvahelist teadust teha tähendab sundi publitseerida võõrkeeles. Pikemas perspektiivis seab see ohtu mitte üksnes rahvusteadused, vaid ka eesti teaduskeele arengu. Rahvusülikool ei tohiks unustada neid esmaseid sihte, mida peeti silmas loomise ajal 1919: rahvusliku haritlaskonna koolitamine ja rahvusteaduste areng. Prof Kirsil oli Tartu Ülikoolile sünnipäevaks kolm soovi: senisest enam dialoogilisust, kollegiaalsust ja aega – seda otiumi, (jõude)aega, mida kõik Tartus elanud ja õppinud mäletavad Toomel Inglisilda ehtivast sententsist Otium reficit vires (e.k. puhkus taastab jõu). Tänases kiirustavas maailmas igati asjakohased soovid.

Tekkinud mõttepinget aitasid leevendada Kristiina Aguri (vokaal) ja Lauren Yeomansi (flööt) jõuluteemalised muusikalised vahepalad. Prof. Kivimäe luges ette TÜ rektori Alar Karise tervituse, millele järgnesid tänavuste Eesti vahetusüliõpilaste enesetutvustused. Mõlemad magistrandid, on Torontosse tulnud Tartu Ülikoolist. Evelyn õpib majandust, keskendudes riigimajandusele ja majanduse modelleerimisele. Uku õpib psühholoogiat ja teeb uurimistööd hüperaktiivsetest lastest. Mõlemad kiitsid Toronto ülikooli head taset ja tänasid toetuse ja võimaluse eest siin oma teadmisi täiendada ja silmaringi avardada. Tänusõnu teenis ka Toronto eestlaskond, kes on sisseelamise võõras paigas hõlpsaks ja elu vaheldusrikkaks muutnud.

Lõppkokkuvõtte tegi dr Jüri Daniel, kes tänas esinejaid ning manitses meeles pidama, et kõrgharidus peaks kasvatama humaniste selle sõna kõige laiemas ja paremas tähenduses. Aktus lõppes Eesti hümni laulmise ja pidukringli söömisega.

Kuidas Tartu Ülikool kiirelt muutuvas maailmas hakkama saab? Millisena püsima jääb? Küllap on see kõigi alma materi laste ühine mure, olgu siis tegemist tudengi, õppejõu või vilistlasega. Soovime, et Tartu Ülikool suudaks kanda vastutust ja täita seda unikaalset rolli, mis tal ajaloolise rahvusülikoolina on.

Eestlased Kanadas

TRENDING