Andro Kitus, vahetusüliõpilane Toronto Ülikooli juures Tartu ülikooli doktorand
Kui Eestist tulema hakata, siis jõuab Torontosse umbes viie tunniga. Et meil, kahel vahetusüliõpilasel Tartust, see seitse tundi aega võttis, tulenes ainuüksi sellest, et pidime ümberistumisel kaks tundi lennukit ootama. Sellegipoolest, me lahkusime Eestist kell 9 hommikul ja olime Torontos kell 4 pärastlõunal.
Samas, bussiga Tartust Kuressaarde sõitmine võtab umbes kuus tundi. Kui Eesti üks serv asub teisest kaugemal kui Toronto linnast, siis ei saa Toronto asuda mujal kui otse keset Eestit. Või siis ehk kuskil Lääne-Eesti rannikul. Nii või teisiti, sellise vaatenurga kohaselt asub Toronto Tartule tegelikult lähemal kui Kuressaare. See on tänapäeva loogika. Vahemaad mõõdetakse ajas ja vahemaad on järjest väiksemad.
Andro Kitus Torontos. Foto: isiklikust arhiivist
Ja ometi, kui ma vaatan tagasi ajale, mil ma Tartu College'i olemasolust veel teadlik ei olnud, oli Toronto väga hämar koht kuskil kaugel seitsme maa ja mere taga. Ja seda vaatamata sellele, et lennuühendus kahe mandri vahel oli olemas juba enne minu sündi. Järelikult ei ole selles midagi iseendastmõistetavat, et aeg on muutunud olulisemaks kui kilomeetrid ning distantside kahanemise kogemus ei sõltu mitte niivõrd, ja igatahes mitte ainult, tehnoloogia võimalustest. Pigem peab Tartu College'is endas sisalduma midagi sellist, mis sellise aegruumilise nihke võimalikuks teeb.
Mis on Tartu College'i puhul see, mis toob Toronto lähemale kui mõne teise Eestist viie lennutunni kaugusel oleva linna maailmas? Kui ma sean ritta kõik need mälupildid, mis mulle Tartu College'iga seoses meenuvad, siis ei olnud see algusest peale saabumine võõrasse kohta võõral maal, vaid justkui saabumine ühele natuke rohkem eemale triivinud Eesti saarekillule. Näiteks kui professor Jüri Kivimäe oma abikaasaga tol samal õhtupoolikul, kui me Torontosse maabusime, meid õhtusöögi ja veiniga vastu võtsid, siis muidugi ei saanud kuidagi tekkida tunnet, et oled saabunud võõrasse kohta. Või kui ma esimest korda astusin Tartu College'i vestibüüli, kus suur Eesti kaart seina peal vastu vaatas, siis sugenes hinge kahtlus, et kas ma lõppude lõpuks ei ole mitte jõudnud mõne Eesti linna bussijaama ning ei seisa linnadevahelise maanteedevõrgu kaardi ees. Ja kui Tartu College'i kontorisse asja tehes tuli välja, et asjaajamise keelena passis kasutada eesti keelt, siis võis vabalt ette kujutada, et Tartu Ülikooli seinte vahelt ei oldagi lahkutud. Rääkimata äratundmise rõõmust, kui sai astutud Tartu College'i saali, mis ehitud korporatsioonide vappidega ja kus sai osa võetud nii mõnestki eestikeelsest ja –meelsest kogunemisest, mis oleks sama hästi võinud aset leida Tartu Ülikooli aulas või ükskõik millises teises saalis Eestimaal. Ning kõik need raamatud Tartu College'i maa-alustes katakombides — nagu mõne salaühingu peidetud vara! — need justkui lõid osadustunde mingist ühisest üritusest, mida on vaja elus hoida...
Ma arvan, et sihtkoht, mille kaugust mõõdetakse ajaga ja mitte kilomeetritega, on koht, kuhu ollakse oodatud. See on koht, kus leidub tulijale ruumi ja mille väärtuse määravad inimesed, nende ühised traditsioonid, juured ja kultuur. Ja need on tegurid, mis defineerivad ühe Eestist pärit vahetusüliõpilase jaoks Tartu College'i. Just Tartu College'i ja siinse Eesti kogukonna külalislahkus lasebki Toronto paigutada Eesti läänerannikule — aga kindlasti ka vastupidi, Tartu linna Toronto kesklinna või isegi laia maailma Eestisse samamoodi nagu Eesti laia maailma.
Tahaksin tänada inimesi, kes minu jaoks sellele aegruumilisele nihkele kõige rohkem siin kaasa on aidanud: härra Ilmar Heinsood stipendiumi eest, prof. Jüri Kivimäed sooja vastuvõtu ja elukondlike juhatuste eest, proua Meeri Väärsit kultuurikostituse eest, ja kõiki Tartu College'i inimesi, kes seda maja töös on hoidnud, aga ka praegu ja edaspidi hoiavad. Suur aitäh!
