Prof. Kirss oli jätnud meelega loengu pealkirjas mainimata raamatute pealkirjad, võib-olla ka selle eesmärgiga, et kutsuda kuulama neidki, kes pole veel käsitletavaid teoseid lugenud. Igatahes oli loeng põhjalik ja sisukas ning Tiina Kirssile omane ülimalt kaasahaarav ja põnev esituslaad paelusid kuulajaid väga — nii neid, kes olid kõnealuste raamatutega tutvunud kui teisigi, kuna teema puudutas ju eesti rahva ajalugu ning minevikku erinevate perekondade lugude läbi.
Mis olid siis need kaks kaasaegset romaani? Jaan Krossi „Tahtamaa“ ning Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni“, mõlemad ilmunud Eestis 2001. aastal. Olgu öeldud, et loengul oli põgusalt juttu veel kolmandastki raamatust, Tiia Kriisa romaanist „Võõras“, kust arenes mõte loengu pealkirjaks — minevik ja tema võõrad.
Krossi ja Mihkelsoni romaanid on küll üsna erinevad — neis kajastub kaks erinevat lähenemist minevikule — kuid neis on ka nii mõndagi ühist, kuna mõlemas neist tegeldakse Eesti lähimineviku varjudega.
Kuidas võtta minevikku omaks ja kas seda üldse saab teha, või tuleb teda hoopis võõrustada, arutles prof. Kirss. Ajalugu on kui kontvõõras, kes pole küll pulma kutsutud, aga kes tuleb sinna nagunii. Folkloor õpetab meid suhestuma võõraga ja näitab meile, kuidas rahvas on seda endale kehastanud.
Kross on oma romaaniga „Tahtamaa“ jõudnud tänapäevasesse Eestisse. Tegevus algab 1993. aastal probleemi ümber, kuidas teatud maatükki enda kätte saada — üsna tuntud olukord kaasaegsest Eestist. Peategelase, literaat Aabel Haljandi talumaalt on leitud hea kvaliteediga ravimuda, mängu tuleb Rootsi väliseestlane, kes tahab paika ära osta ja teha sinna mudaravila.
Teose probleemistikust kasvavad välja 1990. aastate Eesti tõusiklikkus, ärivaim, kõne all on ka eesti keele muserdamise probleemid. Minevikku vaadatakse mitte ainult kui kaugesse, vaid ka nõukogude-aegsesse, mis kipub ehk kiiremini ununema. Teosesse on põimitud ka mõneti omapärane armulugu.
Prof. Kirss tõi esile ka mitmeid huvitavaid sümboleid ja embleeme, mida Kross lugudesse sisse kodeerib. Näiteks Lehtse jaama perroonilt leitud kolm kivi.
Selle romaani teemakäsitluse lõppedes mainis Tiina Kirss, et Jaan Krossilt on oodatud Suurt Siberi Raamatut — seda tõelist, lõplikku, monumentaalset ja eepilist. Võib-olla „Tahtamaa“ on selle eelromaaniks?
Mihkelsoni „Ahasveeruse varjus“ on jällegi haaratud kinni valusast, autobiograafilisest kohast. Tuuakse välja rahva haavad — reeturlikkus, selgrootus, hirm, omakasupüüe, ahnus, kitsarinnalisus ja sallimatus. Romaanis on käsitluse all metsavendade teema, ära on märgistatud segased ajad, inimeste hoiakud, ajaloolised valupunktid.
Ühest paragrahvist teise kohtab n.-ö. asesõnavahetust — autor räägib nii esimeses kui kolmandas isikus, mis on nagu kahekõne iseendaga, kahekõne kahe mina-kihiga. Tegelane räägib endaga, aga ka teistega: oma emaga, arhivaariga, mitme inimesega suguvõsast, et minevikku teada saada. Juuripidi tungitakse kahe perekonna päritolu saladustesse ja sellekaudu ka Eesti- ja Liivimaa ajaloo juurestikku.
Loengu lõppedes arutles prof. Kirss, et kas Eesti praegune lugeja oskab minevikku võõrustada või võõrustab minevik teda?
See väga sisutihe loeng pani mõtlema küllap kõiki kuulajaid, tekitades selle lõpul esmalt vaikuse, enne kui hakati teema üle arutlema. Mitmed kuulajaskonna seast olid nimetatud raamatuid lugenud ning neist kerkinud arvamused olid mõnevõrra erinevadki. Eks see olegi kirjanduse omapära — mitte anda valmisretsepte ega juhiseid teose üheseks mõistmiseks, vaid just mõtte- ja arutlusruumi.
