Ja küllap selline ajalugu paelub nooremat põlvkonda nii nüüd kui tulevikus veel enamgi kui ajalooraamatutes kirjapandu, kuna kõik on nii isiklik, läbielatud muljed vahetud ja kõigel juures see ehe emotsioon, mida kirjutaja nii neid sündmusi läbi elades kui hiljem kirja pannes enesest läbi laskis. Ja millest kuulaja-lugejagi osa saab. Allakirjutanu jaoks oli see esimene kord rühma koosviibimist külastada, ent loodetavasti mitte viimane: kuuldu avaldas tõesti sügavat muljet ja võimaldas lisaks rohkele informatsioonile meie rahva ajaloo osas õppida paremini tundma ka mitmeid seal osalenud inimesi erinevate aspektide läbi, kuna väike hubane seltskond, kus kõik üksteisega tuttavad, pani inimesi endid avama ja näitama endast neidki seiku, millest teised ehk pole teadlikud.
Informatsiooniküllus, kallid mälestused, elukogemused ja emotsioonid — just niimoodi iseloomustaksin seda koosviibimist, kus see väike sõbralik seltskond iga nädal mitmeid tunde veedab, et lahkuda senisest teadlikumana ja rikkamana ning asuda ette valmistuma järgmiseks korraks, et kaaslasi taas millegagi rikastada, üllatada ning miks mitte näiteks kõige põnevama koha peal pooleli jäänud juttu jätkata.
Elulugude rühma juhib prof. Tiina Kirss, tehes seda talle omase professionaalsuse ja teadlasliku lähenemisega. Kui sissejuhatus hommikupoolikule tehtud, kohv tassidesse valatud ja esinemisjärjekord paika pandud, algaski mõttereis — kelle kirjutatu läbi tagasi heasse lapsepõlve Eestis, või hilisemasse, nõukogude aega kas seal ise elades või sugulasi külastades, tagasi põgenemispäevile, algusaastatele Kanadas, või siis hoopis mõnda teise riiki aastakümneid tagasi...
Loetu esitamise järel (muide on rühmas „seaduseks“, et üks ettekanne kestab enam-vähem 10 minutit, aja voolamisest annab märku spetsiaalne hõbedane kell) puhkes elav arutelu — rühmas osalenud leidsid ettekandest paljugi uudset, kuigi lapsepõlv võis langeda samasse ajajärku ja suvesidki maal veedetud. Rühma liikmed meenutasid ka omaaegseid toiduainete hindu. Keegi küsis, kas mäletate, mis maksis tol ajal kartul? Seda keegi ei mäletanud, küll olid aga meeles paljude teiste toiduainete hinnad — võikilo 2 krooni, sealiha 1 või 2 krooni, viinapudel 2 krooni.
Järgnevalt said kuulajad Elmar Tani mälestuste kaudu kena ettekujutuse, kuidas 5—6aastane poisike jooksis kodukandis mäest alla lepikusse, kuidas istus ja kuulas lindude kontserti, kusjuures mäletas, et kõige suuremad lauljad esinenud hommikutundidel kl. 7—8 paiku.
Kuna lähenemas oli Eesti Vabariigi aastapäev, tuli esitlusele veel üks hr. Tani poolt valitud Helga Nõu jutt, mis pärineb 1980.-ndatest aastatest ja kirjutatud unes nähtud kodumaa vabadusest ja sellega seonduvast. Järgnes Tarvo Toomese kirja pandud südamlik lugu „Laulatussõrmused“, mis räägib autori mälestuste kaudu kahest noorest, kes 1944.a. sõjasuvel abiellusid, kuid on teadmata, mis nende saatusest hiljem sai. Selle kauni ja tundeküllase loo leiab lugeja ka meie tänasest lehenumbrist.
Jätkas Juta Ilves, tuues kuulajad emotsioonide kütkest n.-ö. kahe jalaga maa peale tagasi. Juttu tuli nimelt tema esmakordsest Eesti reisist 1971. aastal, mis sisaldas palju huvitavaid tähelepanekuid ning mitmeid kummalisigi seiku —oli ju aeg hoopis teine kui nüüd ning juhtumused Eestis ja sugulastega kohtumised jätsid kindlasti väga sügavaid mälestusi. Kuulajad elasid mõttes kaasa pr. Ilvese rännakule läbi Londoni ja Helsingi Tallinnasse ning mõnedesse teistesse Eestimaa paikadesse. Huvitava seigana jäi meelde, et Tallinna sadamas oli tal vastas 23 sugulast, kellest ta ainult pooled ära tundis ning kuidas ta algul peaaegu oma kaks venda segamini ajas, oletades, et noorem on väiksem. Taaskohtumine sugulastega, enese kurssiviimine nende elukäiguga — küll võis see reis anda palju informatsiooni ning ainet mälulaegastesse panekuks. Esitatu tekitas rühmas elava arutelu nõukogudeaegsest Eestist, ka mitmed teised jutustasid mõne seiga oma tolleaegsetest mälestustest.
Tarvo Toomes, Juta Ilves.