Elulugude kirjutamise rühm, mille ühelt igakolmapäevaselt kokkutulemiselt meie eelmises lehes reportaazh oli, on käinud Tartu College'is koos kaks aastat. Tegutseb see Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli egiidi all ja samas ka Tartu College'i kultuuriprogrammi raames. Gruppi juhendab prof. Tiina Kirss, kellega räägimegi rühma tekkeloost, eesmärkidest ja saavutustest, mida pole sugugi vähe: üsna pea saab kaante vahele mahukas raamat.
Grupi põhikoosseisus on 15—18 inimest, kes pidevalt koos käivad. Esimesel aastal oli prof. Kirssi sõnul pisut rohkem käijaid, kellest mõned tegid oma eluloo valmis ja sellega see nende jaoks ka lõppes. Kuid selle grupi jaoks, kes on koos käima jäänud, ei ammendu materjal vast kunagi: alati leitakse midagi uut ja huvitavat, mida teistega jagada.
Tekstid, mida ette loetakse, on väga erinevad — kas siis vahepealse nädala jooksul kirja pandud mälestuskillud oma elust või ka aastate eest kirjutatud seigad isiklikust arhiivist. Või mõne teise autori kirjutatud palad. Vahendatakse ka teiste kaasmaalaste tekste — näiteks on Asta Kaasik (kes hetkel Floridas) käinud juba kolme aasta jooksul Ehatares elava 95aastase endise kaugsõidukapteni August Avandi mälestusi lindistamas. See on väga hea mudel — Tiina Kirssi sõnul on ühiskonnas kindlasti palju huvitava elukäiguga inimesi, kes enam ise oma mälestusi kirja ei pane, kuid on nõus neid meelsasti jutustama. Nii et oleks tore, kui leiduks rohkem inimesi, kes sellise ettevõtmisega tegeleksid!
Rühma tekke eelloost: kui Tiina Kirss 1997—98 Toronto Ülikoolis külalisprofessoriks oli, sai koos Eesti Kirjandusmuuseumiga teoks ühine projekt, mille käigus anti välja raamat Siberis käinute elulugudest. Sealt saigi alguse prof. Kirssi sügavam huvi elulugude vastu ning idee sellise tegevuse jätkamiseks. 1998. a. sügisel tuli Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli vahendusel Torontosse Merle Karusoo juhitud õpperühm Viljandi Kultuurikolledzhist.
Noored olid igaüks otsinud oma kodukohast inimese, kes omal ajal võib-olla tahtsid Eestist põgeneda, aga kellel see millegipärast ei õnnestunud; nende inimestega tehti intervjuu, millest koostati hiljem lavastus. Selle rühma külaskäigu ajal korraldas Tiina Kirss ühe hommikupooliku, mida Viljandi Kultuurikolledzhi noored jälgisid: osalenutele anti tühi paberileht, esitati kolm küsimust ning poole tunni jooksul pandi kirja üks mälukild.
1999. aasta sügisel, kui Tiina Kirss juba Torontosse tööle tuli, tahtis ta kohe vastava tegevuse taas käima panna, kuid kujunes välja nii, et inimesed hakkasid oma mälestusi kodus kirja panema. Ning sellest on sündinud huvitav projekt — praegune rühm on käinud koos kaks aastat, alates veebruarist 2000 ning eesmärk pole ainuüksi elulugude kirjutamine, vaid märksa laiem: etnograafilistest tähelepanekutest saab kokku lausa rahvapärimuste kogumine.
Tiina Kirss toob elulugude kirjutamise osas välja just teadlase seisukohalt mitmeid huvitavaid momente: lisaks mälestuste kogumisele tuleb mängu ka mäluprotsessi uurimine. Põnev on kuulata ka kirjeldusi loodusest jmt., ühe aspektina tuleb mängu veel avaliku lugemise kogemus, mida paljud just mitte suurte esinemiskogemustega inimesed on valmis ilma ebamugavuseta tegema just väikese seltskonna ees.
Üheks ideeks on, et edaspidi võiks neid tekste viia ka siinsetesse Eesti täienduskoolidesse, et noored õpiksid paremini tundma oma vanavanemate omaaegset elu-olu, kuid siis tuleks võib-olla neid tekste ka inglise keelde tõlkima hakata, et mingid nüansid kaduma ei läheks. Elulugudest on ilmnenud, et eestlased on läbi elanud igasuguseid asju: kilde on lapsepõlvest, põgenemisest kodumaalt, uuel asukohamaal sisseelamisest... Inimesed on toonud rühma ka täiesti ainulaadseid dokumente, päevikuid jm., mis pakuvad huvi ka ajaloolase seisukohalt. Samuti on inimesed saanud ideid, kuidas oma personaalseid arhiive koostada ja korrastada.
Mitmeaastane kogemus elulugude rühma juhendamisel on Tiina Kirssile näidanud, kui rikas on inimese mälu — nii personaalne kui kollektiivne. Kuigi inimestel on ühine taust, nähakse paljusid asju siiski erinevalt, n.-ö. oma mätta pealt ja ühiste niitide olemasolu võib üheaegselt olla nii mälu tugevdavaks kui takistavaks faktoriks — on tulnud ette, et hakatakse vaidlemagi, kuidas üks või teine asi tegelikult oli, kuna igaüks nägi ja mäletab seda erinevalt ja omaenese pilgu läbi.
Paraku on oht, et inimeste mälu läheb kaotsi — kui midagi ei talletata, polegi võib-olla tulevastel põlvkondadel allikaid, mille kaudu oma esivanemaid ning rahva ajalugu isiklike vaatenurkade läbi paremini tundma õppida. Seetõttu ei tohiks oodata, vaid asuda just selles suunas tegutsema, mis on lisaks isiklikule ka ajaloolises perspektiivis ülioluline.
Tiina Kirss arvab, et kui keegi kunagi tahab uurida eestlaste ajalugu Kanadas, oleks siin väga palju soliidset ja huvitavat materjali, millele toetuda. Rühmal on olnud ka mitmeid avalikke esinemisi — esmakordselt mais 2000, kus igaüks kutsus oma külalisi ja koos oli 30—40 inimest, järgmisel kevadel oli kuulamas juba 100 inimese ringis.
Kuna huvi on suur ja materjali palju, tuldigi mõttele anda välja elulugude kogumik, mille jaoks eraldas raha Tartu Instituut. Raamatus ilmuvaid lugusid on praeguseks kogutud 15 ringis, kokku tuleks umbes 400 lk. masinakirja ning praegu tegeldaksegi keelelise korrektuuriga. Raamatuga on ametis Endla Kannel (keeleline osa), Riina Kindlam (tekstide sissetippimine) ja Jüri Kivimäe juunior (arvuti osa, pildid).
On ju iga inimene ja tema elukäik unikaalne, miks siis mitte seda säilitada ja hakata mälestusi kirja panema. Kindlasti leidub selle tegevuse vastu huvi tundjaid ja küllap võtab sõbralik elulugude rühm endi hulka ka uusi liikmeid.
Tartu College
Eestlased Kanadas | 05 Mar 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
