Ülemöödunud reede õhtuse (14. juuni) Tartu Instituudi loengu pidas dr. Martin Kiik. Paarkümmend osavõtjat said hea ülevaate valgusest, selle energiast, tahkete kehade füüsikast… elektrooniliste kaamerateni. Hilisema arutluse pearõhk lasus küsimusel, millist filmi jäädvustamise meetodit kasutada mis otstarbeks.

Õhtu avas instituudi registraar dr. Kadri Laar, kes tutvustas lektorit Martin Kiiki — insener (B.A.Sc) ja füüsik (M.Sc., Ph.D.) Toronto Ülikoolist, kes töötab fotoinsenerina Waterloos. Martin on ka koorilaulja ja solist, olles esinenud äsjasel Ööbiku Simmareel. Martin luges Piibli algussalmidest: „Saagu valgus…“ Rääkis siis, mis eraldab valgust pimedusest ja kuidas valgus kannab energiat, footoneid ja mis juhtub, kui valguse kiired tabavad aatomeid, filmi või meie silma, kust energia voolab edasi ajju.

Valguse energia tekitab keemilisi muudatusi, milliseid saame mõõta ja näha. Saime teada, et aatomitel on teatud, n.ö. lubatud võimalikud energiatasemed või vööndid ja footonid tõstavad elektrone kõrgemale energiatasemele. Sama teeb ka soojus. Lektor illustreeris energiatasemeid lihtsate joonistega.

Metallidel on palju lahtiseid elektrone ja need juhivad nii soojust kui elektrit hästi. Isolaatoritel puuduvad lahtised elektronid; halval isolaatoril, nn. pooljuhil (semiconductor) on piiratud võime elektrit juhtida. Nii oleneb signaal tingimustest, ja me saame seda kontrollida. Võimalik on kokku panna metalli/isolaatori/pooljuhi/räni (silica) kihte, kuhu saab sisse laadida footonite poolt tekitatud lahtised elektronid ja neid sealt jälle välja laadida. Kihistuse nimi on MOSFET, kus viimane „T“ seisab sõna „transisto“ eest.

Veeklaaside täitmine ja tühjendamine illustreeris laadimist — elektronkaamerat tabavad valguse poolt ja iga punkti tühjendamist reakaupa, kompuutrisse. Kui pildi elemendid, „pixel'id“ on tühjad, kulub välja laadimisele vaid mõni sekund, ja neid võib järgmise pildi jaoks jälle kasutada jne.

Nii on elektrooniline- ehk digitaalkaamera paljukordselt kasutatav, vastandina fofograafilisele filmile, mida saab ainult üks kord valgusele eksponeerida. Kaamerad on veel üsna kallid, kuid filmi võtmine selle eest väga odav… võid paremad pildid alles jätta ja välja trükkida.

Muidugi, et pilte näha, on vaja mitmesugust tehnoloogiat — CD-ROM, kompuuter jne… ja need kõik võivad aja jooksul muutuda.

Arutluses leiti, et kõige kindlam ja paremini säiluv on must-valge film ja foto. Ka värvifotod/filmid püsivad hästi. Digitaliseeritud pilt samuti, kus teravus oleneb „pixel'ite“ arvust, kuid välja lugemise ja jäädvustamisega võib (eriti tulevikus) tekkida probleeme. Analoogne mure on juba tekkinud vanade, suurte helilindistajatega, sest neid ei ole praktiliselt enam võimalik saada. Grammofoniplaatidega on lugu peatselt sama.

Nii leiti siis lõpuks, et iga asi on omal kohal. Kui on vaja teha palju pilte (et näiteks mingit protseduuri jälgida) ja vaid üksikuid on vaja jäädvustada, siis on elektronkaamera kindlalt eelistatud. Kui tahame aga paljusid pilte pikka aega säilitada, näit. traditsioonilised perekonnapildid, siis on fotograafiline film omal kohal. Arutelu kestis veel üpris kaua kohvitassi juures. Palju tänu Martinile.

Märkmed: