Eesti luuletaja, tõlkija, pedagoog, psühholoog Ly Seppel.
2. aprilli õhtune loeng Tartu College'is oli aga kõike muud, see mõjus lausa värskendava tuulepuhanguna. Eesti poetess, tõlkija ja koolipsühholoog Ly Seppel kõneles teemal „Mõtteid eesti koolilapse eneseväärikusest ja sellest, kuidas see muutub relvaks“. Loenguõhtu avas dr. Kadri-Ann Laar, kõnelejat tutvustas Eda Sepp. Ly Seppel on hariduselt eesti filoloog, ta astus Eesti kirjandusellu 1960-ndatel, kui tema esimene luulekogu avaldati „Noorte autorite kassetis“. 1974. a. ilmus teine luulekogu „Varjuring ümber tule“; ta on kirjutanud ka lasteraamatuid ja tõlkinud luulet türgi, aserbaidzhaani, turkmeeni, tatari, usbeki, kasahhi, soome ja inglise keelest. Viimasel ajal on ta kvalifitseerunud koolipsühholoogiale ja tegeleb õpilaste nõustamisega. Ly Seppel on abielus luuletaja ja kirjaniku Andres Ehiniga, kes samuti loengul viibis. Kirjanikud tulid Torontosse organisatsiooni Eesti Kirjanduse Sõbrad kutsel, nende sõidukulusid ja siinviibimist rahastas Tartu College'i juures asuv Eesti Õppetöö Fond.
Kõneleja rääkis esmalt, kuidas temast psühholoog sai. See juhtus pärast 50-aastaseks saamist, kui ta tundis end korraga „vanana“ ja leidis oma hinges nõukogudeaegset kurjust. (Puhastavate) psühholoogiaalaste õpingute järel asus ta tööle Rapla noorte nõustamiskeskuses psühhoterapeudina, et aidata tänaseid eesti koolilapsi.
Lektor tituleeris oma loengu esseistlikuks ettekandeks, mis põhineb tema tööl nõustamiskeskuses, aga ka oma kolme lapse koolitamisel ning kogemustel eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Miks lapsed satuvad psühhoterapeudi vastuvõtule? „Sotsiaalsed muutused Eestis viimase 10 aasta jooksul on olnud üsna karm asi. Muudatustega harjumine pole olnud kerge. Majanduslik ebavõrdsus ja töötus on löönud paljusid peresid väga valusalt,“ kõneles L. Seppel. Ehkki koolisüsteem on paranenud ja muutunud võrreldes okupatsiooniaegsega, vajavad paljud lapsed nõustaja abi, mis kahjuks pole kõigile veel kättesaadav.
Seejärel tõi kõneleja kuulajate silma ette elupildi 14 aastasest tõrksast noorukist, kes oli matemaatikaõpetajale öelnud midagi ebatsensuurset. Vestluses nõustajaga selgus, et poisi elu sisuks oli jalgpall, mitte üldsegi matemaatika. Jäi mulje, eet sel rüblikul oli ometi tubli ports eneseväärikust, mida ta kasutas sobival juhul relvana.
Mida eesti õpilased ja õpetajad eneseväärikuseks peavad?
Küsitlustest on selgunud, et õpilaste arvates on eneseväärikas isik see, kes ei lase endale kellelgi liiga teha (ka mitte õpetajal); teisalt mõeldakse selle all „tunnet, et ma ei anna igakord sama mõõduga vastu — ei mõnita ega lähe kallale, olgu kellele tahes“. Ly Seppel järeldab siit, et eesti koolilapse eneseväärikus on tema relv igasuguse autoriteedi vastu. Aga — kui on tegemist relvaga, siis tuleks ju eesti kooli võrrelda sõjaväega! Noortes on soov end kellelegi tõestada. Näiteks: kuigi mul matemaatikas hästi ei lähe, olen ma jalgpallis tubli. Aga mis siis, kui keegi pole minu saavutustest ja eneseväärikusest huvitatud — ei ema, isa ega õpetaja?
Tuleb rääkida ka õpetaja eneseväärikusest. Küsitluste põhjal annab eesti õpetajale eneseväärikustunde eeskätt hea ainetundmine; teiseks — oskus ennast kehtestada ehk peale jääda. Õpetajad on veendunud, et kõik peaks algama kodust. See meenutab Ly Seppelile kaht purdel pusklevat sikku: kool ja kodu; õpetaja ja vanemad. Ta arvab, et selles heitluses jäävad alla laps ja kodu. Kui lapsel puudub kontakt ka emaga, ongi kriis käes.
Kriisiolukord
Ja siin on pall õpetaja väravas. Just temal on otsustav roll. Ta peab jääma kohale, jalad kõvasti maha panema, ta peab suutma küsida ja lapse vastuse ka ära kuulama. Siis peab ta suutma lapsega uue lepingu teha, sest vana on osutunud kõlbmatuks. Tegemist on loomingulise aktiga, mis nõuab ühtaegu julgust, leidlikkust ja inimlikku küpsust. Edasiviivat lepingut ei saa olla kahe vangi vahel. Aga mõnikord on lapsed kui vangid, keda ahistavad vanemate nõudmised ja lootused ning teisalt kooli ja ühiskonna reeglid.
Õpetajagi võib olla vangis. Teda hoiavad seal kooli juhtkond, avalik arvamus ja sisemine hirm. Kõige selle juures on otsustav tähtsus aukartusel elu ees, millest kirjutas suur humanist Albert Schweitzer.
Kes ehitaks ühendava silla?
Ly Seppel on seisukohal, et eesti koolis on praegu suure arusaamatuse aeg, kus õpetaja ja õpilane räägivad erinevatest asjadest. Näib valitsevat mingi tubliduse näitamise sündroom, mis toimib tunnete mahasurumise hinnaga. Mis eneseväärikusest võikski siin juttu olla, kui tegemist on olelusvõitlusega — kes keda? Kõneleja on täheldanud, et õpetajad muutuvad järjest vihasemaks, nad ei suuda õpetada korraga normaalseid õpilasi ja istumajäänuid, kellele nende eneseväärikus on pime relv igasuguse autoriteedi vastu. Humanistlik eluhoiak, inimlikkus ja vaimsus on jäänud koolides kaugeks ja kättesaamatuks. Ja taas võib tõdeda, et eneseväärikus on nii õpetaja kui õpilase käes üksnes relvaks. „Kuidas jõuda selleni, et nii õpetaja kui õpilase eneseväärikus oleksid mõlemalt poolt SILD ühelt inimolendilt teiseni?“
Selle küsimusega käivitas Ly Seppel üpris pikaks kujunenud ja huvitava mõttevahetuse kooli, kodu, õpilase ja õpetaja vahekordadest. Juttu oli koolist okupatsiooniaegses Eestis ja tänapäeval, probleemsetest kodudest, kvalifitseeritud ja noorema põlvkonna õpetajate puudusest, vene laste olukorrast eesti koolis, käitumishälvetega õpilastest, õpetaja prestiizhist, erakoolidest siin ja Eestis, laste kohtlemisest, õpetajate täiendõppest, suhtumisest õpetaja elukutsesse. Pedagoogid Alliki Arro ja Kaja Telmet jagasid oma tähelepanekuid ja kogemusi Kanada koolides töötamisest.
Siinkohal puudub ruum selle kõige edastamiseks. Kõigile osalenutele pakkus õhtu edasi- ja järelemõtlemisainet küllaga. Eda Sepp tänas kõnelejat soojade sõnadega erakordselt huvitava ettekande eest ning Kadri-Ann Laar kutsus seejärel kõiki kohvile.
