EESTLASTE DOKUMENTAALFILMIFESTIVAL TORONTOS
25. – 30. september 2005
(algus Eesti Elus # 34)

„24 prelüüdi ühele fuugale. Helilooja Arvo Pärdi portree“. Filmi stsenarist, rezhissöör ja operaator on Dorian Supin, stuudio F-Seitse, pikkus 90 min.

Dorian Supin on kõrgema taimekaitse inspektori haridusega rezhissöör ja operaator, ta on osalenud 40 dokumentaal- ja viie mängufilmi loomisel. Filmis „24 prelüüdi ühele fuugale“ on maailmakuulsat heliloojat jälgitud kolme aasta jooksul. Filmis on püütud tabada seda, kust ta selle muusika ammutab. Samuti on filmitud heliloojat tema Eesti kodudes, kus ta meenutab oma loometee algust. Oleme koos heliloojaga seminaridel ja kohtumistel tema austajatega, puhkusel Eestis ja tema teoste esmaettekannete tunnistajaks Tallinnas, Roomas ja Berliinis. See kõik kokku on kui ühe hea lemmikraamatu uuesti lehitsemine, mis toob meelde meeldivaid hetki ja annab alati võimaluse veelkord midagi uut avastada.

[/B]„Reekviem luigele“[/B] (Gaviafilm)

„Tavaline rästik“ (Tallinnfilm)

Stsenarist, rezhissöör, autor ja produtsent Rein Maran. Mõlemad 28 min.

Rein Maran (1931) on lõpetanud Moskva filmiinstituudi, teinud mitmes zhanris kokku üle 50 filmi Eesti loodusest ja loomastikust, on õppe- ja hoiatusfilme, on teaduslikke ja päris lõbusaid teoseid. „Tavaline rästik“ kuulub Eesti filmiklassikasse, arvatavasti on see film, mida on kõige rohkemaid kordi näidatud Eesti telekanalitel. Ja ikka nõuavad vaatajad seda taas ja taas! Filmi vaataja mõistab, et kabuhirm meie ainukese mürgise mao vastu on põhjendamatu.
„Reekviem luigele“ jutustab luikede raskest elust Jäneda kandis, kahel pool vana Tartu-Tallinna (nn Piibe) maanteed. Näeme luige hukkumist autojuhtide hooletuse tagajärjel. Praegu ei sobi inimesed ja linnud kokku ning targem peaks järele andma...

„Naine saarel“, autor ja rezhissöör Piret Toomvap, operaator Mait Mäekivi, helilooja ja toimetaja Mati Schönberg, produtsent Mati Sepping, Estinfilm, 2005, 28 min.

Piret Toomvap on olnud mitme filmi juures teiseks numbriks, nüüd portreteerib ta viimast rannarootslast Maria Muurmanni (09.03. 1911 – 03.02. 2004), kes suure põgenemise ajal (1943 – 1944) ei läinud Rootsi, vaid jäi oma kodusaarele Vormsile. Põliselaniku suust kuuleme õudusunenägusid Nõukogude armee ülalpidamisest saarel, sellest, kui ränkraske elu oli tal okupatsioonitingimustes. Ometi naine ei kahetse oma toonast põikpäist otsust mitte minna koos kõigi teistega põgenikelaevale, olgugi et teda lahkelt kutsuti. Sellega avaneb Maria karakter, samuti näeme Vormsi saare omapärast loodust ning kuulsat püha Olavi kirikut.

(Järgneb)

Märkmed: