EESTLASTE DOKUMENTAALFILMIFESTIVAL TORONTOS
25. — 30. september 2005
(algus Eesti Elus # 34)
„Jüri — see mulk ehk Mis tuul müürile teeb“. Autor Enn Säde, peaoperaator Ago Ruus, diktoriteksti lugeja Jüri Aarma, pikk dokumentaalfilm kahes osas, 59 + 75 min, stuudio Pro-film.
Enn Säde (1938) on lõpetanud Leningradi Filmiinseneride Instituudi helirezhii erialal, töötanud stsenaristi, rezhissööri ja eelkõige helirezhissöörina, rohkem kui 30 dokumentaalfilmi autor.
„Jüri — see mulk ehk Mis tuul müürile teeb“ on film äärmiselt vastuolulisest, vitaalsest ja meeldivast eesti rezhissöörist Jüri Müürist (1924–1984), kes jõudis teenida Saksa armees, Võõrleegionis ja Nõukogude armees, kes oli suur kunstnik ja suur napsumees. Enn Säde oli Jüri Müüri kolleegiks aastakümneid, koos tegid nad mängu- ja dokumentaalfilme ning nüüd on Säde teinud kahekordselt täispika, läbi ja lõhki ausa portreefilmi oma õpetajast ja mentorist.
Vaatajale avaneb Nõukogude elu eri aastakümnetel, näeme, et hoolimata komparteisse kuulumisest oli Jüri Müüri elu ränkraske, ehk sellepärast veel raskemgi, kuna ta ei läinud propaganda ja pettustega kaasa.
Kui ma kunagi ammu-ammu 11. klassis käisin, tahtsin ma kangesti saada filmirezhissööriks ning saatsin ENSV Haridusministeeriumisse kirja — mida ma pean selleks tegema?
Mulle organiseeriti kohtumine Jüri Müüriga, sõitsin Tartust bussiga Tallinna ning kohtusin kokkulepitult „Tallinnfilmi“ trepil mehega, kes oli toona oma kuulsuse tipul. Ja me läksime Kukusse, mis oli Eesti elitaarseim paik!
Müür tundis seal kõiki kultuurisuurusi, kuid laitis mu elukutsesoovi täiesti maha, polevat närusemat ametit kui filmitegija oma, ja kui ta siis veel kuulis, et ma fotondusega ei tegele, teatas ta pisut robustselt otsesõnu, et minusugune vabariiklikust suunamisest ärgu unistagugi. Aastaid hiljem ma siiski Moskva filmikooli lõpetasin, tulin tööle „Tallinnfilmi“ ning nägin Müüri peaaegu iga päev. Vahest mingist süümekast valis Müür mind oma jutupartneriks, me käisime „Araratis“, soliidse publiku püstijala konjakibaaris, mille leti ees vonkles alati pikk saba. Müür tõstis rusikas käe ja hõikas juba ukselt „Pariisi tuled“! Meid teenindati väljaspool järjekorda, „Pariisi tuled“ tähendas kokteili konjakist ja shampusest ning oli ilmselt Müüri enda väljamõeldud nimi, millest paistis läbi mehe meelsus ja unistused. Mulle tundus, et Müürile oli rõõmuvee ja südamepuistamise kõrval sama tähtis baari sisenemise rituaal ja see, et nii joojad kui jootjad tunnustasid tema õigust seesuguseks pariisilikuks ja elumehelikuks tseremooniaks.
Müür oli tol ajal üsna masenduses ning põhjust turtsuda tal jätkus — ta oli just parteist välja heidetud, ja mis veel hullem, ENEstki (Eesti Nõukogude Entsüklopeediast — toim.) välja jäetud. Tema, mitme mängufilmi rezhissöör!
Kui päris aus olla, siis pidasin ma Müüri jutte SS-is ja Prantsuse Võõrleegionis teenimisest, Ungarist, Tshehhoslovakkiast, Saksamaast ja Aafrikast, Karjala metsatöödest ja seal keskkooli lõpetamisest; sellest, et ta oli N. Liidu ihaldatuimas koolis, Üleliidulises Kinematograafiainstituudis (VGIKis) üliõpilaskomitee esimees ja paljust muust pitsitagusteks mõttekujutelmadeks. No kuulge, see kõik koos on täiesti võimatu!
Ja ometi tõsi, nagu ma veendusin Enn Säde filmi vaadates. Neid asju ühendada võis ainult üks inimene maailmas, absoluutselt kordumatu Jüri Müür.
Üle kahe tunni
Ei ole vähimatki kahtlust, et Müüri taoline eminentne isiksus väärib dokumentaalfilmi, mis nii või teisiti on nagu autahvlile riputamine. Müür jäi tiitliteta Nõukogude ajal, ülekohus võib püsida kaua, kuid mitte lõpmatuseni.
Kunagi Müüriga ühel võtteplatsil filmimehe tööd alustanud Enn Säde oma meeskonnaga on avaldanud austust mehele, kes on selle igati pälvinud. Veelgi enam, Säde näitab oma eeskujuga meile, missugused peaksid olema suhted kolleegide vahel.
Ent kui Säde esietenduse eel kõnepuldist teatas, et kaheosaline film kestab üle kahe tunni, siis tundsin kerget pettumust, olin ette kindel, et nii pikalt pinget ülal ei hoia. Jälle on poisid üle pingutanud! Teha dokumentaali meie hulgast lahkunud mehest, on hirmus keeruline. Teha seda aga lahkunust, kellest on jäänud äraarvamatu hulk audiovisuaalset materjali (filmilõigud, tele- ja raadiosaadete salvestused, fotod jne) veelgi keerulisem, sest valikutegemine ja väljalõikamine on märksa suurem kunst kui sissepanemine. Eksisin! Tavatult kauakestev film ei vaju kuskil ära, vähemalt minu pilk oli naelutatud ekraanile algusest lõpuni, kõrvalisi mõtteid pähe ei tikkunud.
Jüri Müür (1929–1984) oli 14. põlve mulk, pärines Metsamärdi põlistalust, kuid erinevalt põllumehest oli ta ambivalentne mees, ta sisaldas eitusjaatust, ta oli ühteaegu enesehävitaja ja eneserajaja, matkija ja looja, sõnaga, kätkes enda sees poolt- ja vastudramaturgiat, on seega intrigeeriv objekt igale filmimehele.
Ja Säde on Müüri vastuoksused ausalt jäädvustanud. Mett ei määri moka peale ka Müüri kutsekaaslased Kaljo Kiisk, Kalju Komissarov, Arvo Kruusement, Jüri Sillart, Raul Tammet, Peeter Urbla, Silvia Kiik, Raffail Beltshikov, Peeter Kard, Harry Rehe, Helend Peep, Rudolf Allabert, Tõnu Mikiver, Dzhemma Firsova, Valli Lember-Bogatkina, sugulased-ametivennad Märt Müür ja Tõnis Kask ning abikaasa, helioperaator Kadi Müür ja narkoloog Viktor Sergejev, kes kõik jagavad intervjuudes puändikaid mälestusi sellest mehest, kes eales ei osanud mõõtu pidada. Ka koolivennad ja sõjakaaslased ei häbista markantset meest halleluujatamisega. Karmis tões ilmneb Müüri tõeline hiilgus.
Haltuurameeste murdja
Dokumentaalfilmi teha on põhimõtteliselt võimalik kolme moodi — portreteerida, jutustada või siis selgitada-tõestada midagi teesi ja antiteesi vastandamise kaudu. Säde on valinud lihtsa jutustamise, see kulgeb mööda kronoloogilist telge, verstapostideks Müüri mängu- ja dokumentaalfilmid — „Ühe küla mehed“ (1962), „Põrgupõhja uus Vanapagan (1964), „Kirjad Sõgedate külast“ (1965), „Inimesed sõdurisinelis“ (1968), „Valge laev“ (1970), „Reigi õpetaja“ (1977) jt. Müür oli üks neist eesti filmitegijaist, kes murdsid „Tallinnfilmis“ Leningradist siia internatsionaalse abi korras saadetud haltuurameeste (lohaka töö tegijad, vusserdajad — toim.) võimu. Võrdselt on iseloomustatud toonaseid karme aegu ja Müüri tolles ajas. Film on pisut rohmakas ja otseütlev, nagu seda oli suuresti ka kujutatav inimene. Tundus, et siin-seal oli paigast ära heli, ja kui ma õigesti aru sain, siis ongi autoril plaanis veel üht-teist ümber sättida.
Säde ja ta meeskond on teinud tohutu ja põhjaliku töö visuaalse katte otsimisega, viimaks ometi on Müürile püstitatud aus monument, millest sõdurkunstnik seni oli teenimatult oli ilma jäetud. Ja seda on tehtud audiovisuaalses keeles, milles rääkis ka Jüri Müür ise.
OLEV REMSU
Tartu Instituudi korraldusel (3) estdocs
Kultuur
TRENDING
