Ilmaruumis, kus inimpõlved vahetuvad, oleme kõik nagu karussellil. Me tõuseme üles ja tuhiseme alla. Laskume ja tõuseme…
Läinud aasta lõpul saime teada, et endine Maarja kirik Pepleri tänavas, mida aastakümneid kasutati võimlana, kuulub nüüd jälle Maarja kogudusele. Pärast 67 aastat kestnud vaheaega kogunesid tartlased jõululaupäeval koguduse kirikuhoonesse jumalateenistusele.
Koguduse siinne tegevus katkes, kui 12. juulil 1941 süttis Maarja kirik mürsutabamusest ja hävis osaliselt.
1961. aastal torn lammutati ning peafassaadile lisati kahekorruseline juurdeehitis. Vanast ja uuest kokku sai Eesti Põllumajanduse Akadeemia, praeguse Eesti Maaülikooli võimla.
Peaaegu 50 aastaks endale Peetri kirikus peavarju leidnud Maarja kogudusele on tänavune aasta oluline kui oma koju tagasi pöördumise aasta. Sellel faktil on mitmeid seoseid ka Eesti kultuurilooga: Maarja kirik on esimene spetsiaalselt eesti kogudusele ehitatud kirik Tartus. Ja tal on oma tulemise-olemise saaga.
Eesti koguduse kirik
Vanad monumentaalsed ehitised tunduvad omal kohal seisvat juba kusagilt kaugetest aegadest peale. Justkui oleksid nad igavikust pärit… Maarja kirik ehitati Pepleri ja Tiigi tänava ristumiskohale aastail 1837–1841, tegevusse õnnistati ta 11. jaanuaril (vkj) 1842. Kirikuhoone projekteeris tookordne linnaarhitekt G. F. W. Geist. Ehitus läks maksma üle 22 000 hõberubla. Ehitusmaterjali vedasid talupojad kohale tasuta.
Maarja kogudus sai oma kalmistumaa Ülejõele. Maarja koguduse surnuaia peaväravast sisenetakse praegusele Raadi kalmistule.
1870. aastaks oli Maarja koguduse liikmeskond kasvanud nii suureks, et seda tuli poolitada. Uude, Peetri kogudusse koondati linnas elavad koguduseliikmed (Maarja ise oli Tartu kihelkonnakirik). Peetri koguduse kirik Narva mäel sai valmis 1884. aastaks (projekti autor V. Schröter). 1910. aastal eraldus Maarja kogudusest aga veel teinegi linnakogudus – Pauluse kogudus. Riia tänava äärde kerkis Pauluse koguduse kirik (arhitekt Eliel Saarinen) 1917. aastaks.
Praegusel, 2009. aastal peaksime tähelepanu pöörama veel ühele kultuuriloolisele tõsiasjale. Suvel möödub 140 aastat esimese eesti üldlaulupeo (1869) korraldamisest Tartus. Maarahva esimeseks ülemaaliseks kogunemiseks ja oma laulupeo korraldamiseks pidi olema kõigi meie üle valitsejate (baltisakslased ja vene tsaaririigi ülemvõimu kandjad) jaoks vettpidav ja nende umbusule vastupidav põhjus. Selleks sobis Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänu- ehk priiusepidu.
Üldlaulupeo esimene peaproov peeti just Maarja kirikus. Ja meie esimese ühispeo president ehk pidukomitee juht oli Maarja koguduse õpetaja, energiline muusikategelane Adalbert Hugo Willigerode. Miks just tema, aga mitte eestlaste oma laulupeo sädet hinges kandnud ja hõõgvel hoidnud, selle ettevalmistust ja teoks saamist oma Eesti Postimehe kaudu juhtinud Johann Voldemar Jannsen?
Ilmselge oli see, et üksnes Vanemuise Seltsi juhatusele ja tema esimehele Jannsenile käib nii suure, kogu linnaelu haarava ettevõtmise korraldamine üle jõu. Seepärast loodi eraldi pidukomitee, kuhu tõmmati kaasa isikuid ka väljastpoolt seltsi. Jannsen lubanud abipresidendina tegutsedes anda endast parima.
Jannseni väimees Heinrich Rosenthal on kirjutanud, et presidendi isik pidi kaasa tõmbama tollal edenenumaid-haritumaid ringkondi – köstreid, koolmeistreid, mõisavalitsejaid. Et maal tegutsevaid koore juhatasid köstrid ja koolmeistrid, koorid asusid tollal peamiselt kirikute juures, siis kuulusid need ka pastorite mõjualasse.
Et kindlustada võimalikult paljude kooride osavõttu ja ennetada n-ö ülemal seisjate vastuseisu, soovis Jannsen peokomitee etteotsa mõlemale poolele autoriteetset tegelast.
Willigerode oli Tartu eesti koguduse pastor, Liivimaa konsistooriumi (kirikuhaldusorgan) assessor, teatud-tuntud muusikategelane. Rõõmu ühislaulust oli ta kogenud Tartu ülikooli päevil Estonia korporatsiooni kuuludes.
Ka oma Tartu Maarja koguduses, kuhu Willigerode oli asunud pärast Kaarma ja Karula kiriku koguduses teenimist 1857. aastal, hoolitses ta ise koorilaulu edenemise eest, hoidis taktikeppi, komponeeris ja andis välja eestikeelseid koorilaule, oli olnud ajalehe Tallorahwa Postimees esimene toimetaja.
Aga on veel üks oluline põhjus, miks siinkohal Willigerodet meenutada.
Willigerode hea sõna
Jannsen ja Vanemuise Selts ootasid laulupeo korraldamise luba kaks aastat. Ei aidanud Jannseni pöördumised-järelepärimised Riiga ega Peterburi. Taotlust justkui ei märgatudki.
Ametimeeste sihilik viivitus andis järele, kui asjasse sekkus pastor Willigerode. 1869. aasta jaanuaris Riia konsistooriumi istungil oli ta eestlaste peo ja selle loa saamise asjus Liivimaa kindralkuberneriga juttu teinud, misjärel loomulikult ka väiksemate ametnike tähelepanu teravnes ja nad taotlust märkasid.
Sama juhtunud ka Peterburis, kus pastor Willigerode kõneles eestlaste peost luteri kiriku ülemale piiskop C. Laalandile. Too omakorda uuris loataotlemise seisu tsaaririigi siseministeeriumist.
Neli kuud (veebruaris 1869) enne kavandatud priiuse pidu võis Jannsen oma Eesti Postimehe kaudu teada anda: luba on olemas, priiusepidu võib tulla. 6. märtsil loodi peokomitee. Siit kasvab välja järeldus – ilma Willigerode toetavate sõnadeta Riias ja Peterburis poleks meie esimese üldlaulupeo sünniaeg ilmselt mitte 18. ja 19. juuni 1869…
Halastamatu tõehetk
Meie esimese üldlaulupeo peaproov algas 17. juunil kell 2 päeval Maarja kirikus Pepleri tänavas. Kätte oli jõudnud halastamatu tõehetk – kõige kriitilisem hetk meie laulupeo saagas. Kas maarahva ühislaul, köstritest, koolmeistritest ja külakoolist läbikäinute kooslaul üldse suures võõras koosseisus õnnestub?
Eesti Postimehes on selle hetke kirjeldus: «Juba esimese rea järele hakkas hirm nõrkuma ja lootus võimust saama, ja rida realt läks nüüd laul nii vägevalt, puhtalt, ilma veata edasi, kui oleksid need 800 meest kümme aastat ühes koos seda koraali iga päev kord üle laulnud. Hõissa! … Raskem kivi oli rinna pealt maha langenud».
13-aastasele Halliste poisile, tulevasele kirjanikule August Kitzbergile, kes oli koos venna Jaan Kitzbergiga peole tulnud, jäi eluajaks meelde, kuidas «üks rammus mees üleval kiriku koori äärele ilmus ja käemusu alla pildus – see oli Jannsen.»
Päris peopäeval, 18. juuni hommikul kella kuue ajal hakkasid kirikukellad helisema ja varsti kõlas pasunakooride võimas koraal kirikutornidest. Jaani kiriku tornis mängis Tsooru, Maarja kiriku tornis Väägvere pasunakoor.